Mis asju sa loed?

Loen asjakesi lugematuid, siiski mitte loetamatuid, kuigi jah, ehk vahel neidki. Loen, mida on, mida pole, ei loe. Raha seega ei loe, raamatuid küll. Pihuga põnevikke, vähehaaval luulendikke.

Hää luuleraamat on nagu pudel korralikku konjakit, mida harva tervenisti ühekorraga manustad.

Ikka lonkshaaval ja nautides. Mõnus kriminull seevastu kui toop õlut – paremal õhtul läheb kohe mitu. Blogidesse pilke heitnud eriti pole, need rohkem kirjutet maailma kiirtoit. Loodan end pigem kiiksuga gurmaaniks pidada. Ajalehtedest on tellitud nädalalõpuväljaanded – sagedamini pole mõtet ja vahel on seegi liig tihti. Ei pea õigeks ka elektrilises postkastis üle korra päevas käia – maailma kiirusel ei tohi lasta naha vahele pugeda, internet jäägu endiselt telegraafi pealiskaudsust soodustavaks edasiarenduseks. Ja kui midagi lugeda pole, siis kirjutan.