Mis asju sa loed?
Raamatukogutöötajana lehitsen kõiki uusi raamatuid, kuid
lugemist alustan eesti kirjandusest – see on oma, kas ka hea, selgub
hiljem. Juunis-juulis lugesin uuesti Tartu 8. Keskkooli 1960ndate alguse
almanahhe Tipa-Tapa, panin kokku Mati Undi päeva kava Voorel. Mati Undi
kooli ajal kirjutatud lood on nauditavad nüüdki. Neis on tema
kodukoha loodust ja inimesi, äratuntavad praegugi. Lõpetasin just
Olavi Ruitlase “Naise”, minu arust kirja pandud tundlikult ja
otsekoheselt, samas naeruga läbi pisarate. Luuletusi lugesin viimati
Kätlin Kaldmaa õhulisest ja lummavast kogust “Nägemata
ilmad”.
Väliskirjandusest olen palju häid raamatuid
leidnud Varraku “Moodsa aja” sarjast, samuti Pegasuse
väikesest sarjast. Alati võib üle lugeda David Lodge’i,
Margaret Atwoodi jaJohn Irvingi romaane. Kui mulle mingi kirjaniku stiil
meeldib, püüan läbi lugeda kõik tema raamatud. Aga olen
hakanud raamatuid pooleli jätma, mida kümne aasta eest ei
juhtunud.
Tavaliselt on mul käsil korraga mitu teost ja virn
raamatuid ootel, kus ka kirjandusteadust, biograafiaid, ajalugu ja filosoofiat.
Mida rohkem tead tausta, seda rohkem avanenevad sulle ka ilukirjanduslikud
teosed. Pooleli on George Santayana “Ilutunne”, pikemat
uurimist-lugemist ootab 711-leheküljeline Juhan Kõpu “Laiuse
kihelkonna ajalugu”, mille faksiimiletrükk ilmus augustis.
Nii et minu lugemislaual on raamatuid seinast seina ja see on ju tore! Sest
nagu kirjutas Mati Unt: “Raamatud ei kakle, lamavad liikumatult nii
päikesepäevadel kui pikseöödel. Nende dialoog on
salajane.”