Kaaderhaaval: Režissöör Toomas Hussar (vasakul), operaator Rein Kotov (paremal) ja rokkmuusik Zäki osatäitja Juhan Ulfsak otsivad teravamat rakurssi. (Foto: Allfilm)

Olles ekstra mulle korraldatud seansil näinud filmi “Seenelkäik”, on kahtlemata vägev tunne käed rinnal kokku suruda ning innukalt seletada: “No see film räägib sellest, et üks kaunikesti nõme tüüp – poliitik – satub koos naisega metsa seenele. Nendega koos on ka juhuslikult küüti sattunud rokkmuusik. Ja sünges metsas hakkab teadagi juhtuma õudseid asju. Vett segab ka üks üpris kahtlane külamees, kusagil telefoni otsas suhtekorraldaja, ajakirjanik oma vastikute küsimustega ning kroksides Elmo Nüganen. Ning et…”

Toomas, tead, iga kord, kui ma olen üritanud lühidalt ja selgelt kellelegi su filmist rääkida, olen mingil hetkel mõistnud, et film tegelikult ju pole sellest, millest ma räägin. Saad sa mind aidata, ütle lühidalt ja selgelt, millest su film räägib.

Saan küll. See on ühe riigikogulase mehistumise lugu (muheleb).

Et mees satub keerulisse olukorda. Sealt väljudes on ta aga palju mehem kui enne.

Just. Ta ei karda enam oma karisma pärast (pugiseb mõnuga naerda). Ta on karastunud.

Ja ainult sellest räägib film?

Ei, no okei, see sai kerge irooniaga öeldud. Vaata, kui ma suudaksin sulle öelda selle filmi mõtte või sõnumi kahe lausega, siis sellest hetkest peale muutuks film täiesti mõttetuks. Sõnum kunstiteostes, minu arvates, peab olema tunnetuslik. Tajud, et sa saad asja mõttest aru küll, aga ei oska täpselt öelda, mis see on.

Miks sa poliitiku metsa panid?

No mets oli üleüldse kogu loo lähtepunkt.

Võinuks ta ju panna öisesse äärelinna või kuhugi sõjaväljale, kus samuti juhtub asju, millest ühel elukaugel ja täissöönud poliitikul tihtipeale aimugi pole?

(Tõsinedes) Ma võib-olla hakkan nüüd pisut hämama, aga… no mis on metsas üldse lummav? See on see, et ta on sadu tuhandeid aastaid olnud muutumatu. See oli kõik nii juba siis, kui inimesi polnud ollagi. Kui inimene sattub sellesse keskkonda, on ju huvitav, kuidas ta seal kohaneb. Tüüp tsivilisatsioonist oma tsivilisatsioonimuredega, eks ole. Need tema mured muutuvad olematuks, tühiseks.

Filmis on see muidugi hästi välja mängitud, kuidas tähtsa poliitiku vägev ego metsas päris kössi vajub.

Päris alguses uurib ta asjalikult, et kas seal on kitse või jänese pabulad. No ja siis näeb puu küljes mingeid imelikke karvu… Tal tekkib halb eelaimus, et ta on võõras kohas – äkki peaks ikka koju tagasi minema (muheleb taas).

Kas need hirmud, mida sa poliitiku paned metsas tundma, on ka sinu hirmud? Kas tunned end metsas ebamugavalt?

Kas just nii paaniliselt, nagu poliitik filmis. Aga vahel võtab kõhedaks küll (itsitab).

Sa tulid just Kanadast Toronto filmifestivalilt, enne seda näidati su filmi Tšehhis Karlovy Vary festivalil – kuidas film vastu võeti?

Karlovy Varys oli vähemalt 400 inimest saalis ja nad naersid täiest kõrist. Torontos näidati filmi väikeses saalis nii sajakonnale inimesele. Seal sellist märulit ei tekkinud. Aga eks nad pugistasid naerda ikka.

Ma kujutan ette, et festivalidel, pärast filmi näitamist, kutsutakse lavastaja publiku ette, et siis saaks talle küsimusi esitada.

Täpselt nii.

Mida sinult Torontos küsiti?

(Mõtleb pikalt-pikalt) No mida nad küsisid? Näiteks, kas ma olen range või leebe lavastaja.

Aa, hoopis nii. Ja ei küsitudki filmi kohta?

Ei no filmi kohta küsiti ka.

Aga mis sa vastasid, kui küsiti, kas oled karm või leebe?

Ikka leebe (jälle muheleb).

Ja oled ka?

Kui on kõik hästi ette valmistatud, siis ei pea ju üldse karm olema. Igaüks teab oma tööd ja teeb mis vaja.

Ei tea, miks need kanadalased just seda küsisid?

Ei tea. See jääb vist saladuseks (ütleb Hussar salapärase näoga, kuid ei pea siis vastu ning purskub naerma).

Aga kas Karlovy Varys küsiti umbes samu asju?

Seal küsiti, et kas Eestis ongi nii suured metsad.

Ja mitte keegi ei tundnud huvi, et kas meil ongi sellised tobedavõitu poliitikud, nagu sul filmis?

Nii päris mitte. Üks tüüpküsimus on, et kas sel poliitikul on prototüüp.

Ja mis sa vastad? On siis?

Ei ole. Ütlen, et see on selline hämar koondkuju. Pealegi võib teda nimetada nii poliitikuks kui ka snoobiks.

Kujutan ette, et su film mõjub festivalidel vabastavalt. Saab rahulikult naerda. Muidu kipuvad festivalidel olema pigem sellised eksistentsiaalsed ängifilmid. Sina selliseid teha ei taha?

Ma usun, et publik tahab teise hoiakuga lugusid ka.

Ikka väga palju üritatakse filmides mingeid eksistentsiaalseid probleeme lahendada. Mingis mõttes tegelevad filmid samade küsimustega mis ajakirjanduski. Mu arvates mõttetu töö.

Miks mõttetu?

Võtame näiteks loo sellest, et on vaene üksikema ja tal on hästi raske ja halb ja ta-ta-ta, ta-ta-ta… Aga no miks ometi peaksin ma seda kinos vaatama. See on ju igav.

Igav?

Minu arvates jah. Tema probleeme saab lahendada sotsiaalametis või – miks mitte – ajakirjanduses. Ilma selle filmitagi ma tean, et maailmas on üksjagu hala ja õnnetust. Ma tean seda. Ja raha eest seda kinos veel kord vaadata … no ei tea. (Hussari miimika on seda rääkides täpselt selline nagu inimesel, kes on kolm tundi hirmigava filmi otsas vaevelnud.)

Sa oled ühes intervjuus öelnud, et lugu on filmi puhul kõige olulisem. Kui pole head lugu, pole mingit mõtet filmi teha.

Just, nii see on.

Sa oled ka oma filmi stsenarist. Kui kaua sa seda lugu endas kandsid, kui kaua n-ö haudusid, enne kui selle filmiks realiseerisid?

Tegelikult väga lühikest aega. Kogu protsess, esialgsest ideest kuni n-ö viimase variandini, umbes aasta.

Nüüd on ta valmis film, mida kinodes üle Eesti näidatakse. Sa jutustad neile oma loo. On sul mingi lootus või soov, mismoodi publik seda filmi näha võiks?

Juba siis, kui me tegime koos teatrit (Selle vastusega reedab Hussar, et oleme tegelikult vanad tuttavad), ja ka nüüd on mul olnud eesmärk ajada inimesi natuke segadusse. See omakorda peaks andma niisuguse efekti, mis ärgitab mõtlema. Ma üldiselt ei paku lahendusi, ma esitan küsimusi.

See su film on selline, et näikse kulgevat justkui üsna oodatava kulminatsiooni poole, ent siis…

Tead, ma ei tahaks lõppu ära rääkida. Las jääb üllatuseks.

Mingil hetkel, kui olen küsinud mitu n-ö miks-küsimust konkreetsete tegelaste ning osatäitmiste kohta ning lisanud inisevad täiendküsimused, mis hakkavad sõnadega – ega äkki ei mõelnud sa selle tegelasega siiski seda… peatab ta mu hoo:

Tead, ma võin sulle kõigest sellest muidugi tunde pläriseda. Aga mis mõtet sel on. Peamine on see lugu, see film – kui see sulle meeldib, kui see sind köidab, siis on okei. Ei ole vaja kõike lahti seletada. Las ta olla. Mida rohkem rääkida, seda vähem väärtuslik see kõik tundub.

Ma tahaks, et vaataja saaks ikkagi rahulduse. Et tal oleks hea meel, et ta selle filmi ära nägi. Filmil peab olema mingi meelelahutuslik aspekt ja…

Eestis kipub olema nii, et sõnal “meelelahutuslik” on negatiivne kõrvalmaitse. Meil kardetakse seda sõna. Vahel suisa meeleheitlikult.

On jah nii. Arvatakse, et kui on meelelahutuslik, siis on tegemist mingi hästi odava asjaga. Nähtavasti peetakse silmas mingit kommertsjama, triviaalset röövilugu või armastusstoorit – midagi lihtsakoelist.

Aga meelelahutus ei pruugi ju triviaalne ja kommertslik olla.

Absoluutselt mitte.

“Seenelkäik” on sul esimene täispikk film, mis tegelikult üllatab, sest nii palju kui sind tean, oled alati rääkinud filmitegemisest. Jäid sa üldiselt tulemusega rahule? On see see film, mida planeerisid?

Üldjoontes jah. Muidugi monteeriks ehk veel, aga nagu kogenumad tegijad ütlevad, võid jäädagi monteerima.

Kui järgmist filmi hakkad tegema, siis pigem millist? Lugu tänapäevast või – ma ei tea – midagi ajaloolist?

Mul on tõesti paar ajaloolist filmi mõttes, aga olen üldiselt kindel, et mulle ei anta nii palju raha kui vaja. Seega ma neid üldse ei torgigi. Režissööri üks kohustusi on ju see, et peab tajuma eelarvet. Teades Eesti võimalusi, et väga kallist filmi siin teha ei saa, kalduvad mõtted ikka tänapäeva, kergema olustiku peale. Väga pompoossetest ja vaatemängulistest asjadest tuleb vist loobuda (nägu kisub taas muigele).“Seenelkäik”Stsenarist ja režissöör Toomas Hussar, produtsent Piret Tibbo-Hudgins, operaator Rein Kotov, kunstnik Kristina Lõuk, helilooja Arian Levin.

Osades Raivo E. Tamm, Juhan Ulfsak, Elina Reinold, Üllar Saaremäe, Hendrik Toompere jr jr, Hilje Murel, Elmo Nüganen, Mari-Liis Lill jt.

Esilinastus 20. septembril 2012.