Mis juhtus Cannes’is?
Üldise nurisemise foonil kesise filmiprogrammi üle oli siiski ootamatu peapreemia andmine Tai filmile, mis kandis kõige intrigeerivamat nime “Onu Boonmee, kes saab mäletada oma eelmisi elusid”. Üsna pentsik lugu kõneleb neeruhaige vanamehe viimastest päevadest lähedaste keskel maal. Verandale õhtusöögilaua äärde istub tema surnud naine, metsast tuleb ammusurnud poeg: lumeinimese – karvase musta gorilla kujul, punased silmad kiirgamas kui jõululaternad. Mees läheb surema džunglikoopasse, sünnipaika, omaenda ema üska. Ta näeb fantaasiapilte: merihunt-kala libiseb eaka printsessi jalgade vahele kosmiliseks orgasmiks.
“Usun hingede ümberpaiknemisse inimeste, taimede, loomade ja vaimude vahel,” alustab oma režissööripöördumist 39aastane Apichatpong Weerasethakul (kujutlus sansaarast on india usundeis tavaline). Kaadrid, nagu aasia filmides sageli, pole siin ei kujundlikud, ei intensiivsed, lugu kulgeb rahulikult pikkades kesk-üldplaanides ja samuti võiks välja näha, kui meie filmiamatöör Tõnu Aru lavastaks mõnd eesti imemuinasjuttu, ütleme, “Eksinud lapsed ja saiast majakene”, mida Jaak Toss 1893. aastal Viljandi kihelkonnas rahvaluulekogujale jutustas. Aga filmi viimastes stseenides toimuv pööre on oluline. Tuleb tiibeti munk kandekotiga, rõivastub T-särki ja teksastesse ning kutsub lahkunu naissugulased restorani. Seal, moodsa tümpsu saatel, lõpeb film.
Chicago filmikoolis 1997 filmimagistriks saanud Apichatpong Weerasethakul (muide, kõige raskemini hääldatava nimega režissöör, pärast islandi “staari” Eyjafjallajökulli) on jäänud truuks oma maa folkloorile. Cannes’i žürii esimees Quentin Tarantino tegi ta kuulsaks 2004. aastal, kui andis žürii eripreemia filmi “Troopikapalavik” eest. See lugu talumehest ja reservsõdurist eitas moodsa aasia filmi kombel tavapärast narratiivi ja oli seepärast ka raskesti jälgitav. Lõpuks muutub film idamaiseks mõistukõneks: mees kaob metsa ja teda asub jälitama vaim. Puu otsas asuva tiigri kujul ilmub kaadrisse hing. Paljutähenduslik ja seosetu, kuid pikad džunglikaadrid – vaim ja sõdur vaikuses teineteist otsimas – mõjusid hallutsinatoorsetena. Enamikule minu kolleegidele jäi film tollal tabamatuks. Täheldasin 2004. aasta festivali ülevaates, et “Troopikapalaviku” hindamises žürii eripreemiaga tuleb näha tüdimust mainstream-filmidest ja kirjutasin: “Kuid see harilikust narratiivist mitte hooliv lugu võib nüüd vabalt tõusta kultusfilmiks.” Mis ongi juhtunud.
Animatsioonis alustanud, ekstsentriku maine pälvinud ja tontlikesse vaimumaailmadese kiindunud žürii esimees Tim Burton (“Alice imedemaal”) märkis pressikonverentsil, et film püsis tal meeles kogu festivali aja (žürii nägi filmi varakult): “Maailm muutub ikka väiksemaks, läänestub ja hollywoodiseerub, see on film teistsuguselt maalt. Ta kasutab fantaasiaelemente viisil, mida ma pole varem näinud. Oleksin nagu näinud ilusat kummalist und.” See on esimene Aasia film, mis pärast 1997. aastat (Shohei Imamura film “Angerjas”) võitis Kuldse Palmioksa, ja see võiks panna mõtlema, et peale majanduse on ka kultuuris raskuspunkt liikumas Euroopast eemale.
Mullu andsid Cannes’is tooni võimsad filmid “Antikristus”, “Valge pael” ja “Prohvet”, enne seda “Seinte vahel” (“Klass”), “Gomorra” ja “Il Divo”. Tänavu kajastasid üheksateist võistlevat filmi kaheksateistkümnelt mehelt ja ühelt naiselt (korealannalt) küll maailma olulisi valupunkte – finantskriis, immigratsioon, terrorism, kodusõjad ja Iraagi sõda –, kuid tegid seda erilise särata. Eluloolised poliitilised filmid (“Väljaspool seadust” – Alžeeria iseseisvumisest, ja “Carlos” – maailma “esiterroristist” Sanchesest, mitte konkursil) äratasid tähelepanu ainese tõttu, lavastajad aga loobusid oma kangelaste suhtes selge moraalse seisukoha võtmisest (märkasime seda juba Gus van Santese lavastatud “Che’s”).
Tänavu polnud töid, mille võinuks kohe pärast vaatamist seada Kuldsele Palmioksale (nagu oli kaks aastat tagasi prantsuse “Seinte vahel”). Reljeefne oli Mike Leigh’ “Veel üks aasta”, ja ainus hõrk film oli Abbas Kiarostami “Koopia õige”.
Muidugi olen ma vaimustuses 79aastase klassiku JLG (Jean-Luc Godard) kollaaž-fragmentaariumist “Film socialisme” (linastus programmis “Vaatenurk”). Kasutades Shakespeare’i-Becketti-Benjamini-Derrida-jne tsitaate ning traageldades kokku juudid ja pankurid ja laevareisi Egiptusse, Palestiinasse, Kreekasse, Odessasse (viimasesse Eisensteini treppide pärast), näitab JLG ennast endiselt särava globaalmõtlejana, kuigi siin ehk juba liiga metatasemetel mängeldes.
Vaesed art-house-kinod, mis peavad sel aastal oma programme sisustama.
