Mis juhtus Rubanovitschiga?
Jüri Üdi
“Tiibadega
raamat”
Valinud ja koostanud Hasso Krull.
Tänapäev, 2007. 153 lk
väljas
lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures
südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves
ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski
vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes
aga meie hoovis
rippus õudne kuu
(lk 39)
Jüri Üdi oli meiega lühikest aega. 1968 tegi Juhan
Viidingu onu Märt Laarmann puu- või linoollõike (nagu
kinnitab Jüri Hain) tehnikas raamatuks esimese Jüri Üdi
luuletuse “Realistliku ingli laul”. 1971 jõudis Üdi
nelja autori ühiskoguga “Närvitrükk” ja
debüütkoguga “Detsember” laiemasse ringi ja sai kohe
kuulsaks. Järgnesid raamatud “Käekäik” (1973),
“Selges eest keeles” (1974), “Armastuskirjad” (1975) ja
1978 valikkogu “Ma olin Jüri Üdi”, mis sisaldas juba ka
Juhan Viidingu (1948–1995, sellist kodanikunime oli Jüri Üdi
kogu aeg kandnud) luuletusi.
Nagu kinnitab Hasso Krull Jüri Üdi
ja Juhan Viidingu “Kogutud luuletuste” (1998)
järelsõnana ilmunud mahukas essees (aga see tekst ongi kõige
parem teejuht Jüri Üdi tundmisse), teostas Üdi eesti luulekeele
revolutsiooni, “mis on sedavõrd täielik ja paljuharuline, et
selle kõiki tagajärgi pole suudetud hõlmata, ja
võib-olla polegi need veel tervenisti lahti rullunud”. Krulli
kinnitust mööda tekkis omaette žanr “Jüri Üdi
luule”, mille üheks esindajaks (Üdi jäljendajaks)
võib pidada ka Juhan Viidingut.
See revolutsioon muutis eesti
luule vaatepunkti ja kõneviisi. Luuletuses ei kõnelnud enam
poeedi lüüriline mina (valuline Juhan Liiv, armujanune Marie Under,
resignatsiooniline Gustav Suits), vaid keegi Jüri Üdi, ühtaegu
infantiilne ja läbinägelik, ühtaegu moralist ja mängur.
Vahel ei räägigi ta ise, vaid laseb keelel eneses rääkida.
Vahel kirjeldab andunult kedagi Krauklist, keda Hasso Krull kirjeldas
“Tiibadega raamatu” esitlusel kui anarhistlikku tegelast, praegu
Taanis möllavate noorte mõttekaaslast.
1966 avaldas Paul-Eerik
Rummo luulekogu “Lumevalgus...lumepimedus”, mis oli 1960ndate
tõejanuse luule apoteoos. On öeldud, et see raamat on
kõrgeim luule, mida kunagi eesti keeles kirjutatud. Mõni poetess
olevat seejärel üldse aastateks kirjutamisest loobunud.
Ühesõnaga, kõrgemale minna enam ei saanud, sai minna
madalamale, sügavamale, teispoolsusse. Üdi läkski
lüürilisse teispoolsusse, teisele poole – näitleja, nagu
ta oli – eesriiet, kõnetades tegelikkust tegelaskujuna.
“Olles illusioon, näitab teater elu illusoorsust..., paljastab
reaalsuse elu enese varjus, kiskudes eluillusiooni pidevalt
tükkideks,” kirjutab Krull “Kogutud luuletuste”
järelsõnas. Haruldase järjekindlusega paljastab Üdi, et
enesestmõistetavad asjad pole seda hoopiski, et elu või
“ühiselu” on vaid veidrate harjumuste kogu. Pidevalt kaasab ta
elu mõistesse surma, avades selle vastuolu “korraliku pere
eluga”. Meenutagem: “Üks korralik pere ei taha / et minnakse
salaja / siis lõunat ei saada teha / liha kooke ja kala ja // mu isa
läks kodunt välja / kümme aastat tagasi / seni ajani pole / ta
saabunud tagasi”.
Seitsmekümnendate alguse Eesti oli veel
üks parajalt väikekodanlik-sot
sialistlik “korralik pere”, kus sellised “paljastused”
mõjusid ehk löövamalt kui praegu. Teisalt pakkusid
“sitased seitsmekümnendad”, kui kasutada Albert Trapeeži
määratlust, eriti jõuliselt inspiratsiooni ka
ühiskondlikeks paljastusteks, milleks tuli kasutada
kõikvõimalikku allegooriat või siis sellist ahhetavalt
värsket naivismi nagu loos natsionalistist ja šovinistist, kes
kleepisid leukoplastiga kinni maitseainetopside vastavalt vene- ja
eestikeelseid kirju.
Idealistlike ja lootusrikaste kuuekümnendate
suurluuletajate (Rummo, Kaplinski, Luik) ja küünilistel
setsmekümnendatel tulnud Üdi vastanduses võiks ju näha
Üdi fenomeni ühiskondlikku tingitust. Suurte sõnadega enam
kõnelda ei saanud, nagu tõendab ka Rummo hoopis madalstiilsem
“Saatja aadress” (kirjutatud ja keelatud 1972). Ma arvan, et
Üdi oli oma ajastuga haruldaselt kongeniaalne, aga oleks
ühekülgne teda selle ajastu produktiks pidada. Üdi oli lihtsalt
naturaalne sõna- ja teatrikunsti (kõige laiemas tähenduses)
geenius, kelle ande lahvatamine oli paratamatu ja kes “paljastas”
küll ühiskondlikku, aga hoopis enam eksistentsiaalset illusiooni,
mida kutsutakse eluks.
Muide, Üdi haruldane mängulisus ja
paroodilisus jäigi omamoodi interregnumiks eesti luuleloos, 1970ndate
teisel poolel tõusis mõjukaimaks poeediks eesti luulemõtte
seisukohalt hoopis traditsioonilisem Hando Runnel, kes koondas rahvast
võitlema kõige vastu “mis võõras on ja
vaenulik”.
Viidates Üdi luule intertekstuaalsusele, luuletuste
koosnemisele otsekui kontekstist välja rebitud tavakeele tükkidest,
mis moodustavad otsekui uue ebareaalse keele, kirjutab Hasso Krull
“Tiibadega raamatu” järelsõnas: “See ebareaalne
keel aga puudutab otse keelelise reaalsuse tuuma, andes aimu kõhedast
(minu rõhutus – KK) tõsiasjast, et inimene iialgi
täielikult ei taju, mida keel temaga teeb.”
Võttes
Jüri Üdi uue raamatu, üdilikkuse üdi, kätte, oli just
“kõhedus” see, mis mulle läinud aegadest meenus. Ma
arvan, et Üdi tekstide erilisest ettearvamatusest sündiv
kõhedus oli eesti luules täitsa uus nähtus. Eks oli
õudusluuletusi põlismetsa järvest kerkivatest
koolnukätest kirjutanud juba Karl Eduard Sööt, aga Üdi
jutustamisviis on teine. Jüri Üdi kasutab otsekui õudusfilmi
poeetikat, mis seisneb selles, et me ei saa aru, millest tema luules sageli
kohal viibiv õud on tingitud. Miks ripub kohviveski vänta ajava
Rubanovitschi hoovis õudne kuu?
“Ta tundis ennast kodus /
seal majas number viis,” algab lootusrikkalt luuletus “15 aastat
tagasi”, aga lõppeb masendavalt “tänavalt ta leiti /
munakivi suus”. Õudus luuakse juhtunu loogilise seletamatuse abil,
selle teostamiseks kasutab autor väljajätet, jätab loogilised
seosed avamata. “...taevas tee meile selgeks / aga taevas ei tee”
– taevas ei seleta, miks on juba seitsmendat päeva tuisk.
Kui
autor esitab sündmuste käigu detailselt, väljajäteteta,
nagu loos skaudilaagrist, kus selgitatakse “kes teist
öösel trepikotta kuses”, luurab samuti karistuse hirm ning
äng. Otsekui Kafka juttudes, kus lastakse aimata, et kedagi karistatakse,
või kirjeldatakse seda erilise üksikasjalikkusega, jääb
ometi segaseks, miks see kõik nii toimub. Me ei saa kunagi teada, mis on
toimuva põhjus, selgitab eluillusiooni tükkideks rebiv ja selle alt
õõva aimata laskev poeet. Jääb vaid olemasolemise k&ot
ilde;hedus: “jääge lapsed minu majja olge üüril / kui
just kõhedus ei aja liikuma / on üks köis seal akna taga
müüril / palun sinna ärge minge kiikuma”.
Nagu
õudusfilmideski on õnnetuste allikaks sageli ajalugu. Üdi
ajalugu on “unenäoline ja fragmentaarne, ning mõlemas suunas
avatud, lakkamatult kohalolev”, kirjutab Krull (1998). Lakkamatut
kohalolekut näeb ka ülaltsiteeritud Rubanovitshi-luuletuses, mille
esimene salm on kirjutatud olevikus ja teine minevikus. Minevik ja
tänapäev võivad üheaegselt eksisteerida ja üks
teiseks üle minna, nagu muutub luuletuses “tema”
“minaks”. Nii ei saagi me teada, mis juhtus Rubanovitschiga, kas
see, mis Euroopa Rubanovitschitega õudses lähiajaloos enamasti
juhtus, või on ta lihtsalt mees, kes meenutab oma lapsepõlve
hirme, või Üdi ise.Me ei tea, mis juhtus Jüri Üdi,
Krauklise ja Juhan Viidinguga. Nad on ehk surnud, aga lakkamatult kohal,
kõnetades meid läbi selle värske raamatu.