Elusorganismiga võrdles dokumentaalfilmi ka EFSi dokumentalistikaekspert Raimo Jõerand, kes valitud kujundi abil näitas, millistes tingimustes on dokumentaalfilmi tervis ja elujõud kõige parem ning millised haigused teda ohustavad. Näiteks hellitatud lapse sündroom – kui raha saadakse liiga lihtsalt – või nn Leedu sündroom, kui traditsiooni pärsib uue generatsiooni tõusu, või siis suure tüki sündroom – kui võetakse ette nii võimas teema, et ajab suu lõhki. 

Mõneti üllatav oli Jõeranna suust kuulda, et iga teine idee, millega EFSi tullakse, läheb töösse – konkurents pole teab mis tihe. Äkki teeb see Eesti dokumentalisti mugavaks? Sest keegi õigupoolest ei vaidle ju vastu, et on mõtet jäädvustada ajaloo ja mälu tarbeks kultuuriheerose mõtteid ja tegemisi. Küll aga võiks vaielda selle üle, kuidas neid jäädvustada. Ja kas on liiga idealistlik loota, et Eesti dokumentalist ei seaks endale üksnes eestlase kõnetamise eesmärki, vaid üritaks oma teose ja portreteeritavaga ka mitte-eestikeelsele maailmale midagi öelda? 

Selgeks sai ka see, et rahastamisprotsessi aegluse tõttu on praktiliselt võimatu loota, et eesti dokumentalistika kõneleks kaasa aktuaalsetel, päevakajalistel teemadel. Ühiskonnateadlastele omast, analüüsil põhinevat ettevaatamist on samuti vähe, tunnetamist, et üks või teine protsess ühiskonnas mõne aasta pärast vägagi aktuaalseks muutub. 

Olen mõelnud, et kas selle ummikseisu lahendamiseks ei võiks EFS ja ETV hoida reservis raha nn rünnakrühma, kiirreageerimisüksuse tegevuseks – kus stsenaristid oleksid uuri­vast ajakirjandusest, kaamera taga aga dokumentaalfilmidele spetsialiseerunud režissöörid. Midagi sellist “Riigireeturiga” ju üritati – kuid kahjuks ei võetud paati filmiprofessionaali, nii et dokumentaalsaade tehti poole aastaga valmis küll, aga dokumentaalfilmist jääb veel tükk maad puudu. Aga eks see tänases kärpeajastus vaid mõtteks jääbki. 

Ka tõusis teemaks, miks Eestis ei ole poliitilisi dokumentaale. Kas jälle see Eesti väiksus, et kõik on kõigiga kuidagi seotud ning erapoolikus erapooletuse maski tagant kohe välja paistab? Või põlgavad kohalikud tegijad meedia poolt läbi nämmutatud teemad lihtsalt ära? See ei paku pinget? 

Jõeranna ettekandest jäi kõlama seegi, et eesti dokumentalist valdavalt siiski kardab inimest. Andres Maimik, Kersti Uibo, Sulev ­Keedus, ­Marko Raat, Arko Okk, Kiur Aarma ei lase aukartusel oma autorinägemust segada ja julgevad tõsielu loominguliselt interpreteerida. 

Peep Puksi ettekanne keskendus traditsioonile, ja tema tõdemus, et liigume selg ees nagu vähid, võiks olla mõtlemise koht. Miks nii palju arhiivides kaevamist ja mäludokumentalistikat? Mulle tundub, et pigem välditakse teadlikult seisukohavõttu – ka seepärast eelistatakse portreteerida inimesi, kelle suhtes avalikkusel on juba selge seisukoht olemas. Julged hundid Andres Maimik ja Rain Tolk tõestasid Margus Lepast kõneleva “Radikaaliga” hästi, kui suureks on paisinud lõhe ühiskonna erinevate gruppide vahel. Ja kuidas nende seisukoht osutus masside seas täiesti ebapopulaarseks. 

Millest veel? Jõerand tõstis õigustatult esile nelja edukat produtsenti, kelle õiged otsused erinevate projektide kaastootmiseks on viinud nad rahvusvahelisele turule –  Jaak Kilmi (“Revolutsioon, mida ei tulnud”), Marianne Kaat (“Kalinovski väljak”), Kiur Aarma (“Disko ja tuumasõda”) ja Riho Västrik (“Muskusveise tagasitulek”) saavad ette näidata kõige enam festivalide auhindu ja seda omakorda on lihtne uue projekti kapitaliks muuta. 

Peeter Simm tundis leebelt öeldes muret selle üle, et dokumentalistidel on küll filmiarhiivi kroonikamaterjalid viimseni ära kasutatud, aga 10 või 20 aasta tagust aega puudutavate teemade katmiseks pole kuskilt pilti võtta. Mis sest, et kõigil on kaamerad ja filmitakse rohkem kui kunagi varem ja igaüks on režissöör. Aga süsteemse arhiveerimisega ei tegeleta kusagil. ETV materjalid on tehniliselt tihti kasutuskõlbmatud. 

Piret Tibbo-Hudgins aga tuletas tegijatele meelde, et liiga vähe kasutatakse ära Elioni digilaenutuse keskkonda – kui ei õnnestu filmi kinos näidata ja telelinastuseni kulub aega, siis sinna saab igaüks oma filmi üles anda. Ka kriitikute üksmeelne mure oli, et kui film saab valmis, kutsutakse esilinastusele valitud seltskond, aga kui film kinno jooksma ei jää, on väga raske vaid “jälle uus eesti film sai valmis” argumendiga endale leheruumi saada. Pealegi, lugeja küsib õigustatult, et “aga kus mina seda siis näen? Te räägite mulle festivalivõitudest, ma tahan ka sõna sekka öelda, aga ma pole filmi näinud ja ei saagi näha!” 

Ja üht asja imestasin veel – meediakünnist see konverents ei ületanud. Ei olnud ühtegi uudis­temagasini kaameratega kohal, uurimaks, quo vadis, eesti dokumentaalfilm – kuigi huvi võiks ju olla, lõpetavad ju eesti dokid ikkagi teleriekraanil, korjates seal kümneid kordi suuremaid vaatajanumbreid kui kinos.