Tänuväärt tööd eestlaste euroteavituse alal on teinud Paavo Palk, kelle 1999. aastal ilmunud raamatust "Euroopa ühendamise lugu" ilmus hiljaaegu täiendatud kordustrükk, ja kelle eestinduses nägi äsja ilmavalgust briti teadlase John Pinderi teos "Euroopa Liit. Põgus sissejuhatus".

Palgi "Euroopa ühendamise lugu" annab hea ja teabetiheda ülevaate ELi ajaloost, selle ülesehitusest ja poliitikatest. Teose pealkiri on mõnevõrra petlik, sest iseloomustab vaid selle esimest, kõige lühemat ja referatiivsemat osa, samas kui enamuse raamatu lehekülgedest võtab enda alla tänase ELi institutsionaalne ja poliitiline kirjeldus. Palk on suutnud selges ja ladusas keeles teha arusaadavaks ELi keeruline toimemehhanism ja avada paljude otsuste ning seisukohtade tagamaad. Põhjalikud on sissevaated liidu juhtimisse, majandus-, sotsiaal- ja välispoliitikasse. Sealjuures ei reeda miski, et tegemist on nelja-aasta taguse teose kordustrükiga, sest kõik andmed on kaasajastatud ja esitatud 2003. aasta alguse seisuga. Tutvustades ELi nõudmisi ühes või teises vallas, annab Palk ühtlasi põgusa ülevaate Eesti liitumisläbirääkimiste tulemustest ja kiidab läbirääkijate saavutusi erandite välja kauplemisel.

Esmatrükiga võrreldes on teos paisunud ligi kolmandiku võrra ning lisaks sisukorrale on teisenenud on ka autori hoiakud: algne nägemus Euroopa föderaalsest tulevikust on tänaseks asendunud positsiooniga status quo kasuks. Teadmata tulevikukonvendi otsuseid, oletab Palk siiski optimistlikult, et suuremaid reforme pole oodata ja muutused saavad olema pigem tehnilised (lk 181). ELiga liitumisel näeb Palk tõusvat Eestile suurt kasu, kuigi ta ei unusta lisamast, et kokkuvõttes on siiski igaüks "oma õnne sepp" (lk 283).

John Pinder on teenekas ELi spetsialist, Euroopa Kolledži emeriitprofesssor ja Londonis asuva uurimisinstituudi Federal Trust for Education and Reasearch esimees. Pinder on veendunud föderalist, kes näeb ELi tulevikku ennekõike samm-sammulises liikumises Euroopa föderatsiooni suunas. Palgi raamatuga võrreldes on Pinderi teos märgatavalt argisem ja praktilisem. Inglasena iseloomustab tema hoiakuid ELi arengutesse kaine skeptilisus, mis vabastab tema teksti eurokirjanduse tavapärasest pateetikast. Pinder näitab, et mitmed olulised otsused on ELis vastu võetud pragmaatilistel (kui mitte küünilistel) kaalutlustel, kusjuures väga sageli on võtmelise tähtsusega (kas või näiteks euro kasutuselevõtus) olnud Prantsusmaa soov tasalülitada Saksamaa mõjuvõimu kasvu.

EL on algusest peale olnud keeruline geopoliitiline tervik, kus piinliku täpsusega jälgitakse, et keegi ei tõuseks teiste ("suurte") seas liialt esile. Kuigi esialgsest jäikusest (näiteks absoluutse häälteenamuse nõue) on tasapisi loobutud, hoolitsetakse endiselt selle eest, et ühelgi suurriigil poleks võimalust enda huvisid läbi suruda ega väikeriikidel ühiselt blokeerida "suurte" eelistusi. Pinder selgitab veenvalt Ühendkuningriikide erilist positsiooni ELis, mis on tingitud nii ajaloost, geograafiast kui ka poliitikast. Pinder osutab ühtlasi mõistelise möödarääkimise tähtsusele Ühendkuningriikide dialoogis ELiga: inglastes tekitavad näiteks mõisted "föderatsioon" või "konstitutsioon" hoopis ärevusttekitavamaid tundeid kui teistes ELi kodanikes (selles valguses on väga iseloomulik Briti peaministri Tony Blairi hiljutine palve mitte kasutada tulevikukonvendi ELi konstitutsiooniprojektis mõistet "föderatsioon", millega konvendi president Giscard d'Estaing suuremeelselt päri oli). Koos moodustavad Palgi ja Pinderi raamatud hädavajaliku teadmistepagasi, mis peaks olema käepärast igaühel, kes seab 14. septembril sammud hääletusurni poole.