Mis mõttes kahvatu?

Reet Mark arvab, et Tartu Kunstimaja näitusel “Reaalne abstraktsionism” olid tähtsamad suundumused kaetud, ainult et teiste nimedega kui tavaliselt.

Abstraktne kunst on ilmselt ainus kunstivool, mille puhul saab uhkelt väita, et meie kunst on maailma-ajaga sammu käinud. Mõtlen siin Ado Vabbe parafraasidele*, mis valmisid vaid kolm aastat pärast Kandinsky 1910. aastal loodud esimest abstraktset akvarelli. Väga populaarseks see stiil enne sõda ei saanud. Eriti Pallases ei vaadatud õpilaste abstraktsetele katsetustele hea pilguga. Loomulikult polnud miski aga täiesti keelatud ja 40. aastad näitavad selles laadis teatud elavnemist (Elmar Kits, Endel Kõks, Alfred Kongo). Kui kõik oleks läinud oma loomulikku rada, oleks jälle koos ülejäänud maailmaga läbi elatud abstraktsionismi uus tulemine pärast sõda. Tegelikult seda ka tehti, tõsi, algul väga varjatult ja hiljem sarjatult (Kaja Kärner, Valve Janov, Lembit Saarts, Lola Liivat jt). 60–70ndatel kujunesid abstraktsetest piltidest teatud proovikivid. Lubatud ja lubamatu piiril kõikumine käis kuni 80ndateni, kus äkki olid kõik abstraktsionistid.

Viimased kümmekond aastat on kõvasti trendi muutnud. Kuuldused maalikunsti surmast olid muidugi tugevasti liialdatud ja ega abstraktnegi maal kuhugi kadunud pole. Meenutagem hiljutist väga tugeva ja ühtlase komplektiga Anne Parmasto näitust Tartu Kunstimuuseumis, võimsat ja nauditavat Rein Kelpmani näitust Draakonis, Sven Saagi Vaalas, Vano Allsalut Decos. Seepärast oli mõnevõrra üllatav lugeda, et näitus “Reaalne abstraktsionism” Tartu Kunstimajas “üritab taastõstatada diskussiooni abstraktse kunsti võimalikkusest ja aktuaalsusest/mitte-aktuaalsusest”.
Esinevad kümme kunstnikku. Näituse koostaja Jaan Elken on kirjutanud, et eesmärk oli “kaardistada erinevatest psühhobiograafiatest ja meetoditest lähtuvaid loome-strateegiaid”.
Abstraktset maali saab liigitada väga mitut moodi. Levinuim ja üldiseim on jagamine abstraktseks ekspressionismiks ja geomeetriliseks abstraktsiooniks. Viimase alla kuuluvad esinejatest kindlasti Jüri Kask oma tuntud headuses (“Mitte midagi” 2002), väikeste reservatsioonidega Andres Tolts (“Raamid ja lõuendid” VI ja VII, mõlemad 1999) ning Sirje Runge “Valgused” (2 ja 8 vastavalt 1994 ja 1995). “Psühhobiograafiliselt” muidugi väga erinevad tööd.
Abstraktseks ekspressionistiks võib nimetada Lola Liivatit, kelle “Kustuv lõõm” (2002) tekitab tõeliselt lummava värvielamuse, Jaan Elkenit, kelle tööd vastupidiselt näitavad, et spontaansust ja emotsiooni võib palju olla “vähevärvilises” maalis (“Total Fitness” 1999). Ekspressiivsed vastandid on Anne Parmasto hõõguvpunased corridapildid (“Ronda. Corrida” 1 ja 14, mõlemad 2001) ja Mari Roosvalti taas valgele ja fotole ülesehitatud sari (“Persoon” III ja IX 1999, 2000).

Täiesti omaette teema, mida võiks isegi maakunstiks nimetada, toovad sisse Tiina Tammetalu ja Tõnis Paberit. Tammetalu hiiglaslikud rekonstruktsioonid lõuendil “Puhastatud ja liivatatud vastavalt heakorra eeskirjadele” ja “0,6% erastatud krundist Haapsalu Koidu 10. Sissesõidu tee” (2001) on karmid ja trööstitud. Mõeldes tagasi ta abstraktsele Vaala näitusele, näib tal hetkel käsil olevat kunstiajaloo läbimängimine.
Paberit üllatab meeldivalt värvika ideega – “Kompositsioon II” (2002), kus kõrvuti on erinevad mullapinnad. Kui kasutatud tõesti ainult looduslikke materjale, tekib tahtmatult mõte, kas neid lõuendeid on ikka mõtet värviga määrida. Ehk on see ainsa esineva tartlase nukker iroonia.

Sami Kalevi Makkoneni kesine installatsioon “Reanimatsioon” – molbert ümbritsetud tilgutipudelitest – peaks osutama näituse püstitatud probleemile.
Minu meelest on problemaatiline eelkõige kujundus. Mitu asja on, mille vastu tahaks protestida, aga ei saa. Erinevaid suundumusi näib vähe – aga ei ole. Kõik tähtsam on kaetud, ainult teiste nimedega kui tavaliselt. Abstraktselt maalinäituselt ootad eelkõige värvi. Siin on Parmasto, Liivat ja Kask “peidetud kõrvaltubadesse”. Suure saali eredaim asi on Paberiti mullad. Miks ka mitte. Valge erinevate nüanssidega köita on tunduvalt raskem. Maal peab olema tõsiselt hea, et vaataja seda nautida saaks, või sobivas naabruses. Värvilt kahvatust üldmuljest tulenevalt tekib imelik rahulolematus – kuid ükski esinejaist pole ju teisest ešelonist.

* Tallinlastel on praegu võimalik neid Rüütelkonna hoones näha. EM>