Mis Oidipus meisse puutub?

Antiigispetsialist professor Anne Lill vaatas Mati Undi uuslavastust “Vend Antigone, ema Oidipus”

Tekst: Sophoklese ja Euripidese tragöödiate järgi Mati Unt
Lavastaja: Mati Unt
Kunstnik: Lavakujundaja Mati Unt, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Osades: Hannes Kaljujärv, Kersti Heinloo, Raine Loo, Liis Bender, Kais Adlas, Külliki Saldre, Raivo Adlas, Andres Mähar, Rein Oja (külalisena), Riho Kütsar, Tambet Tuisk, Janek Joost, Margus Jaanovits, Aivar Tommingas
Esietendus Vanemuises 2. veebruaril 2003

Mis loeb meile kreeka tragöödia ja tema tegelased, nende kahtlused ja kannatused? Mati Undi uus lavateos  “Vend Antigone ja ema Oidipus” toob võõraste nimedega tegelased kreeka müütidest meie ette nii, et näeme neid praeguse aja silme läbi. Tuleb välja, et meil on vana müüdimaailmaga üsnagi palju tegemist.

Aga alustagem algusest. “Vend Antigone” teemaks on lugu muistsest Teeba linnast, selle elanikest ja nende valitsejatest. Ja ühest kummalisest tegelasest, kes tuleb võõrsilt, Dionysosest. Ta teeskleb tavalist inimest, kuid tegelikult on jumal. Temast saab mängujuht, ludi magister. Dionysos pöörab tavaelu pahupidi, ajab naised hulluks ja hukutab mehed. Teeba linna ja tema valitsejate lugu läheb läbi mitme põlvkonna. Ka Mati Undi lavastus on jagatud selle järgi kolmeks vaatuseks. Lavateose aines on võetud Sophoklese ja Euripidese tragöödiatest.

Valitseja ja jumal

Esimese loo tegevus (“Bakhandid”) koondub Teeba valitseja, linnapea Pentheuse saatuse ümber. Penteuse hukutab Dionysos, kes maksab kätte selle eest, et valitseja keeldub vastu võtmast uut usku, teda kui võõrsilt tulnud jumalat. Hulluks aetud Pentheus kistakse lõhki ta meeltesegaduses ema poolt. Miks? Pentheusel oli oma arusaam korrast linnas, naiste traditsioonilistest kohustustest ja ta kaitses seda. Dionysos esindas aga jumalikku ekstaasi, joovastust, naiselikku meest – kõike mida mehelik Pentheus põlgas. Tema ettekujutus oma võimu suurusest, ta enda olemusest ja suhetest perekonnaga ning linnakodanikega purustatakse jumala poolt nii julmalt, et isegi joovastunud naised, bakhandid, kainenevad. Jääb küsimus, kes me siis oleme, mida me suudame, kuidas oma sõbrad ja vaenlased ära tunneme? Kes on võõras (xenos) ja kes on oma? Kui lõpuks asjadest aru saame, on juba liiga hilja. Need teemad on nii kreeka tragöödias kui ka Mati Undi lavastuses. Viimases on teravdanud Pentheuse võimukust: ta on laval ta sõjaväemundris, ja sõidab mingi mootorkäruga ringi. Tema maised relvad osutuvad aga jõuetuks jumalike sõjariistade ees, Dionysose türsoskepp (mida lavastuses asendavad suusakepid) on kangem kui revolver. Naiselik, valgelokiline jumal võidutseb meeste sõjamängude üle. See võit pole aga ülev, vaid julm.

Hukatuslik tarkus

Teine osa esitab Teeba kuulsaima valitseja, samuti linnapea Oidipuse loo. Ta asub lahendama vana kuninga tapmise saladust.Tulemus on vapustav: ta on ise kuritöö kunagi teinud, teadmata, et tapetu oli kuningas ja tema isa. Lisaks oli ta seejärel abiellunud oma emaga. Äratundmisele jõudnud Oidipus karistab end ise ja torkab silmad peast välja. Linnapea Oidipus pole Mati Undi lavastuses nii militaarne kui tema eelkäija Pentheus. Selle kreeka loo praeguseski variandis näeme meest, kes vaatamata oma tarkusele ei tunne iseend, oma lähedasi, ei näe, et ta naine on ta ema, et ta lapsed on ta õed ja vennad. Kes on võõras ja kes on oma, kes me ise oleme? Oidipus kahtlustab alusetult naisevend Kreoni võimuhaaramispüüdes. Lõpus pimedana peab ta paluma Kreoni abi, et see teda talutaks. Näeme järgmist kibedat äratundmist võimetusest asju oma tahtmise järgi suunata.

Võim ja inimlikkus

Kolmas osa on sisult kõige kirevam, hõlmates Oidipuse poegade omavahelisest võitlust (Euripides “Foiniiklannad”), Oidipuse surma (Sophokles “Oidipus Kolonoses”) ja Oidipuse tütre saatust (Sophoklese “Antigone”). Näeme uut linnapead ja valitsejat, Eteoklest, tema tüli oma venna Polyneikesega, mis lõpeb mõlema surmaga. Sellele järgneb nende õe Antigone lugu, kes järgmise valitseja Kreoni keelust hoolimata otsustab matta ka kodulinna rünnanud venna. Kreon on viimane õnnetu saatusega linnapea, keda näeme. Ta ei saa aru oma käsu hukatuslikkusest enne, kui koos Antigonega on surnud ka ta oma poeg ja naine. Nii Kreon kui ka Eteokles kannavad Mati Undil jälle linnapea vormi, sõjaväeriietust ja kohal on ka mootorkäru, millega nad ringi sõidavad. Võimutraagika tuleb kõige inimlikumal kujul välja just Kreoni puhul. Ta ei saa aru, kuhu ta “uus poliitika” välja viib. Kuigi ta ise ei hukku, peab ta nägema endale kõige lähedasemate inimeste surma. 

Niisiis on Mati Unt loonud mitme tragöödia ainetel uue terviku, mis ületab vanakreeka tragöödia zhanripiirid igas mõttes, nii sisult kui vormilt. Kreeka lugudele on sisse põimitud eesti rahvaluulet, eesti luuleklassikat ja erinevat laadi muusikat – klassikalist, folkloorset, kreekalikku ja moodsat. See on mõjuv ja huvitav. Loodetavasti hakkavad eriti lõpuluuletused etenduses edaspidi veelgi selgemalt kõlama. Keel vaheldub luulelisest argiproosani. Ja eks ole maitse asi, kui palju keegi vajab ropendamist, et asja põhja näha.

Eluohtlik linnapeaamet

Selle lavastuse kui uue müüdi kõige iseloomulikumaks tunnuseks oleks Võim. Vastamisi põrkuvad võim ja inimlikkus, võim ja mõistlikkus, võim ja jumalikkus, võim ja armastus, võim ja võimetus. Poliitilist võimu sekundeerib seksi võim, millel on samuti hukutav mõju. Tegelaste saatusi ei mõjuta siin mitte mingi vana süüteo needus, vaid võimu needus. Iseenesest oli see, mille eest valitsejad seisid, seaduse mõttes õige. Nad kaitsesid harjumuspärast korda ja tegid seda heas usus, et neil on õigus, et see on kõigile kasulik. Undi lavastus avab võimu anatoomia. Peale jõu, loogika, korra ja seadusetähe otsustab elu üle veel midagi. Seda näitab kõige selgemalt Antigone, võiks öelda, et hullumeelne tegu, millega ta kindlasse surma läks. See on oma õnnetuses nurka aetud, meeleheitel inimese tegu, mille näiteid meie ajal ei pea kaugelt otsima. Pildid kavalehel võimendavad seda ideed.

“Vend Antigone ja ema Oidipus” näitab olukordi, kui ei tunnetata riskipiire, ei tunta ära olulisi asju. Võim pimestab ja traagika seisab selles, et tuleb võtta vastu otsuseid, mille tulemusi ei suudeta ette näha. On olukordi, kus valikutes head lahendust polegi. See on lavastuse tugev idee. Üks mõte, mis mulle tuli etendust vaadates oli, et vähemalt Eesti linnapead peaksid korraldama ühiskülastuse “Vend Antigone” etendusele. Soovitav oleks ka enne natuke Teeba müüte lugeda.

Antiiktragöödia eurolavadel

Euroopas lavastatakse antiiktragöödiaid ja nende töötlusi küllaltki palju. Etenduste laad vaheldub kreeka tragöödia võimalikult truust jäljendamisest kuni ülima moderniseerimiseni välja. Oidipuse teema on jätkuvalt populaarne. Ühe mõjuvama viimaste aegade lavastusena nägin Pariisis triloogiat “Labdakiidide laul” (Théâtre du Lierre). Selles puudus eriline originaalitsemispüüe. Antiiktragöödiast toodi välja Oidipuse puhul just eetiliste otsustuste ja inimelu hapruse teema.

“Bakhandid” on kreeka lugude seas jätkuvalt populaarne. Selle põhiideed – seks, joovastus ja poliitika – sobivad edukalt praegusesse aega. Viimane ekstravagantne üritus oli 2002.a. detsembris Helsingis esietendunud Euripidese “Bakhandid”. Algsest kreeka tragöödiast polnud seal, tõsi küll, palju järele jäänud. Modernne arusaam bakhantidest paigutas tegevuse moodsasse kuurorti. Teated mägedes sündinud bakhantide orgiast tulid telefonitsi. Tekst esitati kolmes keeles: kreeka, ungari ja soome (vastavalt valitud näitlejatele). Tegelaskujud olid kahestunud: oli kaks Pentheust (kreeklased, mehed), kaks Dionysost (ungarlased, naine ja mees) ja kaks Agauet (soomlased, naine ja mees). “Kostüümideks” oli enamusel tegelastel ainult napid ihuvärvi aluspüksid. Lavastus algas sellega, et Pentheus vaatas televiisorist kujundujumist ja Dionysos oli naise kujul duši all. Põnev oli varjudeteatri kasutamine ja unenäomaailma sissetoomine ekraaniga eraldatud ruumis.

Mati Unt ja kreeka tragöödia

Mati Undi lavastus on paljude Euroopas nähtud etendustega võrreldes traditsioonilisem.

Näiteks kasvõi selles, et antiiktragöödiaga sarnaselt jutustasid kaugeltoimunud sündmustest teatajad – karjused, tõesti hästi valitud tüübid. Ja ka Kreekas olid näidenditesse sisse põimitud viited kaasaja olukorrale, mis kõiki vaatajaid puudutasid ja huvitasid.

Tragöödia oli Kreekas oli kogu rahva asi. Seda vaatasid kõik, lihtsamast käsitöölisest kuni preestrite, filosoofide ja tipp-poliitikuteni. Teemad oli kõigile arusaadavad ja tuttavad. Sellest erinevalt pole praegusel ajal kaugeltki iseendast mõistetav, et müüte ja nende tegelasi tuntakse. Aga teater peaks ka nüüd olema mõistetav kõigile, kes sinna tahavad tulla – mitte ainult n.ö. intellektuaalile. Siin peaks vaatajatele rohkem appi tulema ja tegevuse arengu kavalehel lahti kirjutama. Praegu etendusel pakutud kava on küll mitmes suhtes esinduslik ja huvitav, aga seal võiks põhiteavet rohkem olla. Muidu ei jõua paljud asjad pärale, nt. kuidas ikka Pentheus hulluks läheb, milline on Antigone ja Haimoni suhe jne. Tegelastevahelised  suhted ja tegevusliinid kipuvad praeguses loos kohati segaseks jääma.

Undi lavastuse üks silmatorkav joon on koomika ja kohati groteski sissetoomine. Need elemendid olid ka kreeka tragöödias olemas. Traagika ja koomika piiri tunnetamises on ka praeguse lavastuse puhul kõige suurem erinevus kreeka tragöödiast. Viimane oli vaatajate jaoks nii tegelaste kui ka keele poolest kõrgemal argipäeva tegelikkusest. Undi versioonis jääb traagilise vastandpool kohati liigselt valitsema, muutudes eesmärgiks omaette (nt. Teiresiase ropendamised). Ma saan aru, et postmodernne aeg, tõsised tunded on out ja kõik see muu. Traagikat on tegelikult üldse raske lavale tuua. Pole meil ilmselt praegu see aeg, kui kannatust tahetaks puhtana näha ja ära tunda. Mulle tundub siiski, et üleminekute tajutavam markeerimine võiks lavastust terviklikumaks muuta.

Lavastuses tullakse korduvalt välja teatriillusiooni piiridest, andes teada, et see on ainult mäng. Niisugune asi oli tavaline antiikkomöödias (kuid mitte tragöödias). Illusiooni lõhkumine käib sageli praeguse aja teatri juurde – kõik mänguks. Selles suhtes on teater lohutav kogemus – alati saab mängust välja astuda. Ismene võib võtta veripunase lõngakera ja saada Ariadneks. Elus sellist lõngakera ei anta ja tuleb ise hakkama saada. 

Kreeka tragöödiast jääb kõlama küsimus miks? Miks juhtuvad sellised asjad, miks oleme sellised, nagu oleme? See identiteedi otsimine on vägagi tänapäevane. Ja vastuseid ammuesitatud küsimustele pole nüüdki leitud. Neid vastuseid ei pea pakkuma ka teater. Küll aga peaks etenduse vaatamine meis midagi liikuma panema. Eks inimene on juba kord sellisena tehtud, et segunevad tunded ja mõistus, valu ja naer, surm ja seks, kerglus ja kannatus. Suurim kunst on nende vastandite vahel kohase tee leidmine, nii elus kui teatris. Kreeka tragöödia näitas oma ajas üht võimalust, mis tegigi ta suureks ja kestvaks. Mati Unt tõi lavale oma versiooni ja peaks vist jätma iga vaataja otsustada, kas see oli tragöödia.