Mis on maski taga?

Märt Laarmani näitus “Märdipäev. Näod ja maskid”. Tallinna galerii Vernissage,

kestab 11. oktoobrini.

Märt Laarmani (1896–1979) graafikaga on paljud kokku puutunud, seda on mitmel pool reprodutseeritud, Laarman on meile tuttav. Esimese vabariigi ajal oli Märt Laar­man Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaid. Kubistlikku ja konstruktivistlikku kunsti propageerinud ning harrastanud rühmitus oli eesti kunstis uus ja esmakordne, huvitav ja vaidlusi tekitav.

Laarmani loometee on olnud pikk, Vernissage’is väljapandud graafika, maalid ja joonistused on suuremalt jaolt pärit küll 1960. aastatest, kuid näitus hõlmab kokkuvõttes kunstniku 55aastast loomeperioodi. 1920ndatel kunstimaailmas radikaalina teotsenud Laarman jäi ka 50 aastat hiljem valminud teostes geomeetrilisele stiilile truuks. Tema näod ja maskid on koloriidilt küll tagasihoidlikud, kuid väga ekspressiivsed ja ilmekad – ekspressionistlik laad oli Laarmanile omane.

Sageli iseenda modelliks olnud Laarman joonistub nii enda töödes kui ka näitusesaalis väljapandud Johannes Greenbergi portreel temast välja tõsise inimesena, mõtliku ja endassesüüvinuna.

Sügisesse aega nagu valatult sobiv “Märdi­päeva” nime kandev näitus on oma üldmuljelt sünge, nukker, sügisene igas mõttes. Kuid – nagu ka eesti sügises, on ses näituses ka oma helgem pool.

Nimelt minu meelest näituse parim osa – Laarmani mitmevärvilised akvarell-temperatehnikas teosed (“Nägu”, 02.05.1967 [ülemisel reprol], “Nägu”, 10.10.1965) on ülejäänud näitusest oma erksuse ja kohati väga rõõmsate toonidega esiletorkavad ja pilkupüüdvad. Laar­mani kirjutisi lugedes avaldub tundlik ja kriitiline vaatleja ja mõtleja, kunsti – ja ka muude valdkondade kitsaskohtadele osutaja, ja sealsamas ka alati enesekriitiline looja. Iseõppijana kaugele jõudndud graafiku ja raamatuillustraatori käesoleval näitusel väljapandud tööd annavad tunnistust töökusest, pidevaist eneseotsinguist, nad on omamoodi autobiograafia, päevikutaoline tunnistus kunstniku mõtteist ja püüdlusist. 24osaline kahevärviline linoollõigete sari “Märdipäev” on selle eredaimaks tulemuseks.

60ndate lõpul valminud kaks linoollõiget – “Selene” (1968, alumisel reprol) ja “Nägu linna taustal” (1969) – on põnevad suurlinna üksinduse ja magalarajooni külmuse kujutised. Kuuvalguses kõrguvad tornmajad ja sellega kaasnev äng on tolle aja eesti kunstis süžeena kindlasti märkimisväärne.

Märt Laarmani tööd olid viimati näitusel väljas 12 aastat tagasi – see on piisavalt pikk aeg, et nüüd taas kunstnikuga tutvust teha. Kevadel Vernissage’is näidatud Ado Vabbe joonistused saavad Laarmani graafika kujul tugeva järje.