Mis on ühist Baltimaade disainis?

Karin Paulus uuris mastaapse Vilniuse disaininäituse kuraatoritelt, kas Baltikum on midagi enamat kui sõnakõlks.

Detsembrikuust saati tutvustatakse Vilniuse Rahvusgaleriis Baltikumi modernistlikku kujundust näitusega “Moderniseerimine. Balti kunst, arhitektuur ja disain 1960.–1970. aastatel”. Väljapanekul valgustatakse Nõukogude Liidu kontekstis lääneliku piirkonna avalikku ruumi ning kodukujundust, aga ka argielu praktikaid, samuti disaini rakendamist tööstuses. Väljas on nii kohvikute kavandeid, moodsaid rõivaid, mööbliesemeid, poppi kodutehnikat, jooniseid kui ka fotosid.

Kuigi viimastel aastatel on kõneldud sellest, et Baltikum on pigem geograafiline mõiste või kohalike oludega mitte kursis olevate inimeste erinevusi tasalülitav laisk termin, leidsid 1960.–1970. aastate disaini uurijad kolme riigi ajaloost väga palju ühist ning haakuvat. Kuraatorid on Lolita Jablonskienė (Leedu), Kai Lobjakas (Eesti) ja Iliana Veinberga (Läti), meeldivalt kompaktse ning teemaga haakuva kujunduse tegid näitusele Aleksandras Kavaliauskas ning Andrius Skiezgelas.

Väljapanekud on Vilniuse Rahvusgaleriis avatud 12. veebruarini. Suve keskel peaks ekspositsioon rändama Eestisse.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi peavarahoidja Kai Lobjakas, Baltikumi disain oli Nõukogude ajal ikka hämmastavalt sarnane. Kas olid uurijana pettunud, kui nägid, kuidas meie disainerid polnudki nii originaalsed, kui seni arvasid?

Muidugi oli meil nii mitmeski aspektis sarnane areng, aga pigem olin ma üllatunud, milliseid erinevusi oli võimalik nende ühisjoonte kõrval kolme peale välja tuua. Kindlasti olid igal osapoolel omad esileküündivamad alad, nagu Lätis transpordivaldkond ja raadiotehnika või Leedus linnaplaneering, elektroonika, Eestis mööbel, valgustid, eksperimentaalsed “Ruumi ja vormi” näitused jne.

See, millega Eesti selles koosluses esile tõuseb, on väga uhke. Tollaseid olusid arvestades ei olnud originaalsus kunagi see, mida eeldada.

Näituse koostamisest. Mis olid suurimad leiud või rosinad, mille üle uhkust tunned?

Ma olen hästi rahul, et Lolita Jablonskienė selle projekti algatas ja et see sellises mahus õnnestus. See on mitmete aastate töö, mille tulemusel läks korda koondada hulk väärtuslikku materjali, mis suurepärastest leidudest koosnebki. Suur rõõm on Bruno Tombergi ja Boris Mäemetsa arhiividest, millele oli võimalik toetuda. Tore on esmaesitleda näiteid Pärnu Linakombinaadis kangaid kujundanud Bruno Sõmeri ja Kommunaarile ning Moemajale jalatseid kujundanud Tiiu Kreisi kavandeist.

Väljas on ka kauaotsitud ning möödunud aasta alguses leitud terviklik Erik-Aarne Uustalu poolt Punasele RETile kujundatud raadio Estonia-4. Lisaks mitu vaimustavat filmileidu.

Millised võiks olla teoreetilisemat laadi üldistused?

Pigem võiks rääkida ühistest lähtekohtadest ja arusaamadest, millele toetudes seda projekti sai alustatud. Ideed moodsa elukeskkonna loomisest, Baltikumist kui sisevälismaast ja nõukogude kontekstis millestki läänelikust oli põhjust vaadata lähemalt ja harutada lahti neid aspekte, mis olid selleise arusaama aluseks. See viis kolme kohati täiesti erineva maa käsitluseni. Eeldused, mis näisid loomulikud, võisid kokkuvõttes langeda ja kujuneda millekski hoopis uueks. Nii ei olnud näiteks Kunstitoodete Kombinaadid meil sugugi sarnaste väljunditega.

Samal ajal on avatud teinegi sarnaste teemadega tegelev näitus “Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus 1960–1980” (kuraatorid kunstiakadeemia teadurid Andres Kurg ja Mari Laanemets).

See koosneb suures osas varem eksponeerimata materjalist. Neid näitusi on huvitav kõrvuti vaadata kui argikeskkonna peegeldusi ja tulevikku suunatud ideid lähedastest perioodidest.

Mida arvavad leedulased ja ­lätlased Baltimaade disainist?Leedu Rahvusgalerii peakuraator dr Lolita Jablonskienė, mis on 1960.–70. aastate Läti, Leedu ja Eesti disainis ühist?

Ühine kõikides riikides on stiili ja kon­tseptsiooni paradigma, mida ehitati sõjaeelse modernismi õppetunde, nõukogude ideoloogia ja esteetika nõudeid ning lääne kultuuri mõju kombineerides. Külma sõja ajal need mõjud lihtsalt võimendusid.

Mida tahaksite esile tõsta tolle perioodi leedu disainist?

Näituse eesmärk polnud tõesti mitte rõhku panna eraldi iga maa ­spetsiifilistele arengutele ja saavutustele, vaid avastada ühiseid asju. Erinevusi siiski leiab: näiteks Leedus kombineeriti kohvikute sisekujunduses rahvakunsti ikonograafiat ja rahvusvahelist modernistlikku disaini; tööstusdisaini sfääris nimetaksin masinaid ja arvuteid, nagu teise põlvkonna kompuuter Ruta-110. Kuna selle perioodi disainiajalugu pole veel kirjutatud, siis oli üks eesmärke rekonstrueerida disainiga seotud asutuste infrastruktuur (laiemas mõttes): konstrueerimisbürood, instituudid jne.

Ma oleksin meelsasti esitlenud rohkem Leedu NSV mööblikujundust, kuid kahjuks Leedu muuseumid ei korja seda, vaid tegelevad ainult fotode ja joonistega.

*
Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse kuraator Iliana Veinberga, mis on teie meelest käsitletud maade disainis ühist?

Ühised on institutsionaalsed ja organisatoorsed muutused, mida tehti vastavalt Moskvast tulnud näpunäidetele. Näiteks kõrghariduses, kus alustati uute, praktikale orienteeritud osakondade finantseerimist. Ka info – ajakirjad, raamatud, ­uudised välismaailmast – tuli kolme riiki ametlikke või vähem ametlikke kanaleid pidi, erinev oli aga viis, kuidas saadud teabega ringi käidi ning kuidas seda tõlgendati. Ka disainisfääri n-ö psühholoogia oli ühtne: see tähendas ühelt poolt kasulike objektide tööstuslikku tootmist, teisalt aga oli selle varjuküljeks, et abstraktsele kunstile omaseid võtteid peeti kohe disainiks.

Mida tõstaksid Läti töödest esile?

Tahaksin tähelepanu juhtida arhitekt Marta Staņale, naisele, kes ei planeerinud mitte ainult hooneid, vaid ka interjööre ja tegi neid äärmise põhjalikkusega, isegi kõige väikemate esemete puhul, nagu lambid, vaibad jne, kasutas ta professionaalseid tarbekunstnikke. Kõige mainekamad oli aga Nõukogude perioodil Läti transporditööstuse – Riia vaguniehitustehase (RVR), Riia mootoritehase Punane Täht (Sarkana Zvaizgne), Riia autobussitehase (RAF) disainerite meeskonnad.

Kuidagi ei tahaks mainimata jätta Zina Ulste kauneid portselanesemeid ja ­Andris Melderise puutöid. Kunstniku-disaineri Valdis Celmsi tööd aitasid meil illustreerida kunsti- ja disainipraktikate vahelist tihedat sidet ja eksperimenteerimise vaimu.

K. P.