On olemas bände, kes teevad ajalugu ja keda on võimatu kellegagi segi ajada. Kui hulk noori punkareid 1977. aastal USAs New Jersey osariigis Lodi väikelinnas kokku tulid, et asutada ansambel The Misfits, siis tahtsid nad olla omanäolised. Ja nad lõid oma stiili, mida nimetatakse siiamaani horror-pungiks. Mõjutatuna õudus- ja B-filmidest ning vanadest garage-pungi bändidest, kombineerituna sünge ja kiire sound’iga, panid nad aluse muusikale, mille viljad on Marilyn Manson, Prodigy ja sajad metalansamblid. Ent Misfits jäi pungiks ning on seda siiani, olles üks väljapaistvamaid selles žanris.

Misfitsi ümber on palju spekuleeritud, seda eriti pärast legendaarse laulja Glenn Danzigi lahkumist. Ja Misfitsi fännid jagunevad kaheks – ühed peavad nn Danzigi Misfitsi selleks ainuõigeks, teised leiavad, et ka nn Post-Danzigi-Misfits on sama hea kui varasem. Teisalt, Jerry Only, teine bändi asutajaliige, on Misfitsi alati edasi kandnud ning pidevalt vahelduvas line-up’is on selles ansamblis mänginud tõeline Who is who in American punk rock nimekiri. Sajad ansamblid on Misfitsi kaverdanud (Metallica, Agnostic Front, Sick of It All, Sepultura), tuhanded rock’ifännid kannavad Misfitsi särke, ja see on tunnistus, et Misfits on tähtis.

Peale kõige muu veab Jerry Only legendaarset Misfits Recordsit, mis avaldab vana 50ndate garaažimuusikat ja mis on nii mõnelegi tundmatule jaapani bändile tuule tiibadesse andnud. Ja käib kõige selle kõrval tööl nagu iga normaalne inimene. Kui see on punk, siis peaks igaüks püüdma olla punkar!

Kõik kokku on piisav põhjus selleks, et haarata kinni võimalusest teha Jerry Onlyga telefoniintervjuu. Ja ma olin valmis kõigeks, ent mitte selleks jututulvaks, millega ta mind üle valas.

Kõigepealt diktofon käima, siis valin numbri. Piip-piip-piip!

Hello, this is Jerry! Can you hear me?

Tere, ma olen Aimar. Tore on rääkida nii prominentse muusikuga kui sina!

(Naer) Ma olen praegu tööl. Ma töötan oma isa töökojas. See on meie pere ettevõte. Ehitame kitarre, trumme ja muud. Nii et igaühel on midagi teha.

Okei. Muide, Misfitsi artikkel saab olema kaanelugu ja ma arvan, et see on esimest korda, kui punkbänd on selle lehe esilehe lugu.

Oh, ma olen väga meelitatud (Naer).

Eestis on palju Misfitsi fänne ja on olemas isegi Misfitsi cover-bänd. Nii et inimesed teavad teid. Mida aga tead sina Eestist?

Oo, ma arvan, et te olete Venemaa kõrval. Mis on teisel pool... Soome?

Jah, ja meri.

Ahaa, ja siis Rootsi. See on väga ilus regioon, loodus ja maastik on seal ilusad. Aga ma arvan, et talvel on seal päris külm. Suved on teil ikka soojad vist?

Jaa, ja kuna te mängite vabaõhufestivalil, siis ma loodan, et ilm tuleb ilus.

Palju teil praegu sooja on?

Ma arvan, et nii 15 kraadi. Festivali ajaks loodetavasti üle 20. Aga... küsimuste juurde. Ma olen ise ka vana kooli punkrokkar (naerame mõlemad) ja sellepärast on mind alati huvitanud üks asi. On olemas väga vähe bände, kes ise on loonud uue sound’i. Pole olemas bändi, kes mängib Misfitsi stiilis, see bänd oleks, vaid Misfitsi vilets koopia. Pole olemas bändi, kes mängib Ramonesi stiilis, on Ramonesi koopiad. Kuidas suutsite teie tekitada sellise unikaalse sound’i?

Asi on selles, et kui ma veel koolis käisin, nii 1976–77, siis tegelesin spordiga ja ei olnud muusikast üldse huvitatud. Ja kui nägin teisi bände, siis ma ei tahtnud õppida mängima nii nagu nemad.

Mind huvitasid akordid ja kuidas nad kokku kõlasid, muusika matemaatika. Ma võtsin kitarritunde, võib-olla pool aastat. Siis kohtasin Glenn Danzigit, kes ütles, et nad panevad bändi kokku, ja küsis, kas ma ei tahaks bassi mängida. Ütlesin, et ma ei tunne üldse muusikat, et ma ei tea ühtegi lugu. Ja tema ütles, hei, me hakkame tegema oma muusikat! Olin kohe huvitatud, sest ma tahtsin teha omanäolist muusikat, uute ideedega. Panime bändi kokku ja juba esimesel aastal lindistasime lugusid, mis hiljem läksid meie esimese albumi peale – nagu "Attitude", "Teenagers from Mars", "Hybrid Moments". Ja nende lugude kirjutamisel kasutasin ma tundides õpitud muusikateooriat. Teiste bändide loomingust ei saanud ma mingeid mõjutusi.

Ainuke asi, mis meid mõjutas, oli Ramonesi nägemine, pärast seda otsustasime, et mängime oma lugusid ka üks teise otsa. Ilma pausideta, nii nagu neil oli Blitzkrieg-tuuril.

Misfits oli midagi, mis kohe algusest peale pühendas tähelepanu originaalloomingule. Sinna juurde tuli kogu õudusfilmide esteetika. Ja sellepärast me saavutasimegi ruttu selle staatuse, et oleme bänd, kel on oma ainulaadne stiil. Näiteks häälestasime kitarrid tooni võrra madalamale. Ja siis tulid bändid nagu Type O Negative ja Hybrid, kes häälestasid ka kitarrid madalamalt.

Me kasutasime viiekeelset bassi, mis annab võimaluse mängida madalaid noote. Siis taipasid ka ülejäänud punkbändid, et madal häälestus annab, kuidas öelda, hirmuäratava sound’i. Ja see on see, mida teeb tänapäeval enamik metalbände.

Ainuke viga madala kitarrihäälestuse juures on, et keel on siis väga pehme ja sa ei saa kiiresti mängida. Me olime esimene bänd, kes seda tegi. Kui sa kuulad Ramonesi, siis nende sound on rõõmus. Kui sa kuulad meid, siis meil on sünge sound. Aga me ei häälestanud kitarre ka liiga madalalt, nagu näiteks Bauhaus, seetõttu saime ka kiiresti mängida ja meil on selline kore metali-sound.

Tänapäeval on Misfitsi fänne väga erinevate "muusikahõimude" seas. Metallica on teie lugu kaverdanud, ühes videos kandsid Sepultura tüübid teie särke.

Misfits on mõjutanud paljusid ansambleid, kaasa arvatud metalibände. Paljud muusikud kannavad Misfitsi tätoveeringuid. Arvan, et põhjus on selles, et oleme oma rida ajanud.

Rock’n’roll on mässumeelne muusika. Rock’n’roll I>’is mängid sa seda muusikat, mida tahad, ja nii kõvasti, kui tahad. Misfits on väga populaarne bänd, kes tegutseb juba 30 aastat. Meil on väga head lood ja väga tugev imago, mis kunagi ei muutu. Teised bändid vaatasid Misfitsi peale ja ütlesid: "Hei, Misfits ei allu plaadifirmadele. Nad teevad, mida tahavad, ja neil pole garaažis Ferrarisid. Nad kaitsevad oma sound’i ega hooli teistest!" Ja nii see on. Meile on kõik need aastad pakutud häid plaadilepinguid tingimusel, et me teeks muusikat, mis meile ei meeldi, ja me oleme alati ära öelnud. Me ei karda käia tööl, et hoida oma muusikat sellisena, nagu tahame.

Aga mida sa mõtled neist bändidest, kes alustasid punkbändina ja on nüüd saanud MTV popbändideks, nagu Green Day või Offspring?

Well, see oli nende otsus. Meie ei tahtnud maailma populaarseim bänd olla – me tahtsime olla kõige populaarsem underground-bänd. Maailma populaarseimaks bändiks olemine tähendab, et sa oled plaadifirmade hüpiknukk, firma määrab, mida sa teed.

Green Day on praegu rohkem mainstream kui punk, nende muusikat mängitakse raadios. Aga mõtle sellele, et Green Days on kamp noori poisse, kes teenivad miljoneid. See oli nende otsus ja ju siis oli edu nende jaoks seda väärt, et minna mööda keskteed. See pole paha otsus.

Meile on mitu korda raha pakutud, et me Glenni tagasi võtaks. Glenn on aga väga raske iseloomuga, ta ei ole meeldiv inimene ja suhtub fännidesse halvasti. Meie suhtume fännidesse hästi, ei tekita probleeme.

Teine asi, et kõik meie bändis käivad tööl. Ja me saame aru, mida tähendab maksta 40 dollarit kontserdipileti eest. Ma lugesin Billboardist artiklit kõige kallimate bändide edetabelist. U2 teenib 280 miljonit dollarit vaid 10 kontserdiga. Mis tähendab, et nad said üle kahe miljoni dollari kontserdi eest. Ja kes maksab selle raha? Kids!

Kui mina teeniks sama raha oma fännide arvelt, võiks ma ka minna Aafrikasse ja lihtsalt kinkida neile veerand miljonit. Aga sa võtad raha oma inimeste käest. Minu meelest ei ole ükski kontsert väärt sadat dollarit pileti eest.

Sorry, aga kui sa mängid staadionil ja sul on seal 50 000 inimest, mille eest sa koorid neilt sada dollarit? Okei, VIP-kohad võib-olla. Aga teised kohad võid sa ilusti viie dollari eest maha müüa, et ka vaesemad inimesed saaks kontserdile tulla, ja sa teenid ikka hunniku raha.

Ma saan aru, et mõni inimene maksab sada dollarit, et olla esireas, aga siis sa võiks anda osa pileteid tasuta kas või lastekodudele.

Selline asi on uskumatu! Sellistel juhtudel saad aru, kas bänd teeb muusikat fännidele või mitte.

Mul sündis just paar nädalat tagasi tütar. (Palavad õnnitlused! – Aitäh!) Ja plaanisin natukene aega maha võtta. Aga mult küsiti, kas ma ei tahaks Eestisse tulla ja mängida peaesinejana punkfestivalil (See on nüüd küll natuke vildakas informatsioon, kas pole? - aut.), sest paljud noored tahavad teid näha. Asi pole rahas, asi on fännides.

Ning ma ütlesin oma naisele, vabandust, aga ma pean minema. This is what it’s about! Noortele on vaja kangelasi, ja nood kangelased peavad propageerima õiget asja. Mitte, kuidas röövida ja musta äri ajada – ja narkootikumid ja muu bullshit. Joomine on mõttetu asi.

Me jõime palju ja muutusime värdjateks. Paljud inimesed idioodistuvad, kui end täis kaanivad. Ja kui bänd joob, siis joovad fännid ka. Ning publik ei maksa mulle selle eest, et ma tuleks lavale ja mind huvitaks seal vaid mu enda heaolu. Nemad seisavad võib-olla vihma käes ja ootavad sind. Ma olen laval ennekõike fännide jaoks!

Järgmine küsimus ongi seoses sellega, et sa enam ei joo. Misfitsi imago osa on bodybuilder-stiil. Ja kui sa trenni teed, siis sa ei saa palju juua ega narkootikume tarbida.

See on osa Misfitsi ideoloogiast, et kui sa treenid oma keha, siis see tugevdab sind ka vaimselt. Paljud ei saa sellest aru, et raskuste tõstmine on rohkem aju kui keha jaoks. Ma üritan iga päev jõusaalis käia, nüüd ma rohkem muidugi üritan, kui käin, sest mul on väike laps. Peabki vaatama, kuidas edasi läheb. Alguses tahtsin ma suvel töötada uue plaadi kallal, aga siis tulid kontserdid ja mõtlesin, et peaks midagi scene’i jaoks tegema.

Sa oled värske isa ja samas maailma ühe parima rock’n’roll-bändi liige, kuidas sa need kaks asja kokku paned?

(Naerab) Ega eriti palju magada küll ei saa. See on raske. Sest USA majandus pole praegu kõige parem. Ma töötan metallitöökojas, teeme ka teistele firmadele autode ning mootorrataste osi. Mu isa on juba vana. Samal ajal läheb bändiga ülesmäge. Vahel ma tunnen, et ma ei jõua kõike vajalikku teha ühe päeva jooksul, mul on vaja 40tunnist päeva.

Sellise stressi tõttu saavadki inimesed südameatakke. Aga peab tegema ühe asja teise järel ja kui niimoodi teed, siis pole ükski asi võimatu. Ma olen õnnelik. Mul on mõnus perekond, nad on mind muusika koha pealt alati toetanud.

Mu kodus on ööbinud Black Flagi, Circle Jerksi ja Social Distortioni liikmed ning mu ema suhtus sellesse alati mõistvalt. Isa toetas bändi rahaliselt. Esimestel aastatel ei teeninud me muusikaga mingit raha. Kui meil oli vaja raha trummide, bussi või lennukipiletite jaoks, siis isa andis ja pärast töötasime selle eest tema töökojas. Ja kui sind paljud inimesed toetavad, siis sa teed oma tööd muusikuna nii hästi kui võimalik, sest teised usuvad sinusse.

Aga nüüd, kui sa nii hõivatud oled, on sul midagi, mida võib hobiks nimetada?

Ma korjasin koomikseid ja õudusfilmide postkaarte, nagu "The Addams Family", "Mars Attacks" ja sellised. Aga nende kõikide aastate jooksul olen ma nii palju fänne kohanud ning nad küsivad alati mult mõnda meenet. Isiklikku asja, mälestuseks, ja nii olen ma kõik ära andnud. Mul pole isegi vanu Misfitsi plaate originaalväljalasetena, sest andsin kõik ära.

Sain aru, et midagi teisele ära anda on palju olulisem kui neid asju kuskil kapis hoida.

Ma kogusin mänguasju ka. Ning mu esimene poeg sai kõik endale. Seal oli draakoneid, mis maksid 400 dollarit tükk, ja ta läks õue ning kaotas ära. Ma kuulsin, et Marky Ramone (Ramonesi trummar ja ainukene elus originaalliige – aut.) ostis oksjonil ühe asja, mis oli kunagi mu kogus olnud. Aga tead, ma ei ole korjaja, koguja, ma olen pigem looja. Mulle meeldib asju luua, mitte neid kokku osta.

Kuidas on lood Misfits Recordsiga?

Väga hästi. Misfits Records on vabadus! Vabadus teha, mida tahad.

Just avaldasime 50ndate garaažimuusika plaadi. Ma võin lindistada kümme laulu ja need kohe välja anda. Suured plaadifirmad ei lase sul aga midagi teha. Nad ütlevad, et see on nende oma või sa ei tohi seda ja toda teha.

Roadrunner lasi välja meie albumi "Famous Monsters" ja nad ei reklaaminud seda eriti. Vaid väga andunud fännid teadsid plaadi olemasolust. Nii, ja mina tahtsin, et Roadrunner lubaks mul selt albumilt lugusid avaldada, eri värvi vinüülsinglitel, ja nad ei lubanud mul seda teha! See oligi põhjus, miks me Roadrunnerist ära tulime. Sa paned hulga energiat albumi lindistamisse ja firma keelab sul lugusid kasutada!

Avaldasime lounge-muusika kogumiku, mis müüb praegu hästi (Lounge- ja power-pop-versioonid Misfitsi lugudest – Aut.). Siis 3rd Ballsi plaadi, millalgi järgmine aasta tuleb uus Misfitsi plaat.

Punkmuusikaga on ikka nii, et seal on vaid paar bändi, kes on palju plaate müünud – Sex Pistols, Clash. Enamik bände müüb aga vaid mõnisada. Ja Misfitsiga on nii, et me kontrollime ise oma reklaami ja müüki. Raha me plaadimüügiga ei teeni, tulud sellest lähevad uue plaadi tegemisse. Ja see on normaalne, sest peamise raha teenime me kontsertide ja bändirõivaste müügiga. Ma parema meelega müün paar plaati, mis mulle meeldivad, kui miljoneid, mis kellelegi ei meeldi.

Räägi uuest albumist.

See pidi välja tulema juunis, aga juunis on mul 20 kontserti. Seega lükkub asi edasi. Aga uus album tuleb raske, karmi sound’iga ja agressiivne. Meil on ROBO jälle bändis ja selle tõttu on sound jälle raske. ROBO oli Black Flagi esimene trummar, samuti laulis Dez (Dez Cadena, Misfitsi kitarrist – Aut.) Black Flagis enne Henryt (Rollins). Kontsertidel mängime palju Black Flagi lugusid, nagu "Six Pack" näiteks. Arvan, et see on tähtis, sest Black Flag oli nagu meie või Ramones – oma sound’i ja ideoloogiaga bänd.

Ma olin vist esimene, kel oli Nõukogude Eestis Black Flagi plaat. Ema välismaalt tõi.

Ou, milline?

"Waisted Again". Seetõttu pidin ma rõõmust lakke hüppama, kui kuulsin, et Dez Cadena tuleb Eestisse. (Naerame mõlemad) Aga ma tahaks küsida veel ühe asja kohta. Tänapäeval pole kerge olla ameeriklane, sest teie valitsus pole just kõige populaarsem maailmas...

Bush, ma ei suuda teda kannatada! Iga kord, kui ta suu lahti teeb, tuleb sealt mingi iba. Aga see on äri, mis mõjutab suurt poliitikat, ja naftaäri tähendab palju raha. See on kõik raha pärast ja me teame seda.

Aga siin maal on palju neid, keda kutsutakse redneck’ideks (midagi rullnoka taolist – Aut.), ja need arvavad, et jõu näitamine on olulisem kui midagi tarka teha.

Sellepärast mulle meeldis Bill Clinton. Clinton oli hea majandusmees ja tema ajal elasid inimesed Ameerikas hästi. Ja siis tuleb too tüüp ja keerab kõik untsu. Aga asi on selles, et kui enamus valib kellegi, siis ka sina pead sellega elama. Sellepärast ma pühendangi praegu oma tähelepanu Misfitsile, teen, mida tahan, ja kes tahab mind takistada, sellel tuleb minuga pistmist.

Mu viimane küsimus: kui palju sind tänapäeva muusika huvitab?

Mulle meeldib Slipknot, Sepultura, Molotov. Jaapani bändid on head. Nüüd on paar uut bändi, nad on natuke rohkem kommertsi poole, aga My Chemical Romance on hea, Hatebreed Inglismaalt on hea, nad ka kaverdavad Misfitsi. Aga ma ei taha popärisse sattuda. Ma loodan, et Green Day järgmine album on raskem. Nüüd on nad raha teeninud, nüüd näidake, mida te suudate.

Suur tänu intervjuu eest!

Suur tänu ka sulle, tuled sa kontserdile?

Otse loomulikult!

Misfits

Olulisemad plaadid:

"Static Age" (1977)

"Walk Among Us" (1982)

"Earth A.D. / Wolfs Blood" (1883)

"American Psycho" (1997)

"Cuts From The Crypt" (2001)

Misfitsis mänginud olulisemad
punkrock-legendid

Glenn Danzig – originaalkoosseisu laulja
(fotol)

Marky Ramone –
Ramones

Dez Cadena – Black Flag, Dead Kennedys

ROBO – Black Flag

Misfitsi tähtsus muusikas

Misfits pole ainult kultusbänd punk-rock-fännide seas. Tema laule on mänginud ja lindistanud ka paljud metal-bändid. Näiteks Metallica. Misfitsi mõju on nähtav ka psychobilly kui muusikastiili kujunemisel. Mitmed bändid eri žanritest on avalikult väitnud, et Misfits oli üks nende peamiseid mõjutajaid, sinna hulka kuuluvad Tiger Army, Alkaline Trio, Marilyn Manson, Rob Zombie, Guns N’ Roses, NOFX, My Chemical Romance, Slayer ja Metallica.

Peale muusika on Misfits loonud oma visuaalse stiili, mille järgijaid kohtab enamikul suurimatel rock-kontsertidel ja mida võib eriti tihti näha Halloweeni-pidudel underground-klubides. Nagu Depeche Mode’iga, korraldatakse mitmel pool maailma põrandaalustes urgastes Misfitsi-teemalisi pidusid: rahvas tuleb kohale, kandes iseloomulikku Misfitsi make-up’i, nn saatanalokki, riietutakse mustadesse nahktagidesse ning mootorrattasaabastesse. Red Hot Chili Peppers riietub Misfitsideks oma hiljutises videos "Dani California".

Misfitsi jälgedes astub ka terve hulk uusi horror-punk-koosseise üle terve maailma, tuntumad neist on Balzac, Blitzkid ja Calabrese.