“Misjon” + “Aliens”

Poisid mängisid üht üsna vägivallarohket arvutimängu, mille eri leveleid nimetati miskipärast missioonideks.

Ma läksin sealt edasi ja mõtlesin välja tunduvalt huvitavama mängu. Selle nimeks oleks “Misjon” ja selle peategelane oleks loomulikult 19. sajandil Aafrikas tegutsenud Eesti misjonär Oviir, mis ta eesnimi oligi. Tema ülesanne oleks võimalikult palju pärismaalasi usku pöörata, edu korral saaks ta alumistel levelitel juurde piibleid paarikümne kaupa – või saaks selgeks nt malawi või pügmee keele.

Kõrgematel tasemetel hakkaksid juba imed ja tunnustähed, vee peal kõndimine, viiruk ja mürr ja vee veiniks – mitte sealjuures Liebfraumilchiks – muutmine.

Aga loomulikult on ka halvem variant, liiga vähe punkte saades saab misjonär peksa, teda piinatakse, piibel pannakse põlema ja jubedaima variandina süüakse ta lõpuks ära...

Oleks ju vahva mäng?

*

http://www.youtube.com/watch?v=3BzRgiA6EaQ

No nii. Ma kuulan seda lugu juba n-kümnendat korda, sest ma olen piisavalt vana.

Yesi 40. aastapäeva tuur muutus millekski muuks, kuna laulja Jon Andersonil oli eluohtlik astmahoog ja klahvimängija Rick Wakemani ei luba arstid kodust liiga kaugele minna. Ometi tuur vähemalt Põhja-Ameerikas oli, abiks Andersoni prantsuskanadalasest kloon, tribuutbändist pärit Benoit David ja klahvidel Wakemani poeg Oliver, üldse mitte halvem mängija. Ja nad mängisid lugusid, mida aastakümneid polnud sel või teisel põhjusel mängitud.

Aga see siin, see melanhoolne ballaad, vist ainus uus lugu Yesi loomingus üle seitsme või mitme aasta, imeilus samas, bassimees Chris Squire’i lauldud lugu tulnukatest, kes ongi meie, meil käivad tuleviku-meie-inimesed, annab mõista, et Yes pole veel surnud küll. Ma ei oleks seda oodanud – samas tean, et see lugu on ilmselt pärit tiguaeglaselt töötava Squire’i igavesti poolikult plaadilt, mida ta teeb koos Genesise ekskitarristi Steve Hackettiga. See vanagenesislik voolamine oli kindlasti Hacketti idee; ja samas pole selles bändis old eales Squire’i väärilist bassimeest. Ja mulle meeldib vahel kuulata midagi, mis on otsekohesem ja nukram ja vähemhüsteerilisem kui enamik Yesi lugudest – ja samas sama tunde kandja.

Meeleliigutus ja ilu, eks, vanemad lugejad?