LEGEND: Itaalia helilooja, orkestreerija, dirigent ja trompetimängija Ennio Morricone, kelle muusika on sügavalt puudutanud mitmeid põlvkondi filmi-, muusika- ja filmimuusikahuvilisi inimesi. Foto: Shutterstock

On 2016. aasta november Helsingis ja Hartwall Arena on puupüsti täis. Istun neljandas reas ja ootan Ennio Morricone kontserdi algust. Rahvas sumiseb ümberringi, minust paar rida tagapool on ennast sisse seadnud lärmakas soomlaste seltskond. Mõtlen, et mis küll paneb 88aastase inimese mööda ilma ringi tuuritama – raha, harjumus, edevus? Ükski variant ei tundu õige. Äkki see on tõesti armastus muusika vastu?

Järsku käib rahva seast läbi kahin ja lava paremale äärele sisse seatud spetsiaalsest telgikesest, mis näeb välja nagu midagi miniatuurse Vormel 1 pit stop’i ja kiriku pihikambri vahepealset, astub aeglaselt, kuid väärikalt välja umbes meeter viiskümmend pikk tohutult armas vanamees. Issand, ega ta ei kuku? Pool aastat tagasi olid maestrot tabanud ootamatud seljaprobleemid, kuid ta ei jätnud kontserti ära, vaid lükkas selle kuus kuud edasi.

Jah, tavaliselt normaalsed üheksandat aastakümmet käivad inimesed üldse maailmaturneesid ei tee, ja kui neid tabavad rasked seljaprobleemid, siis jätavad nad kontserdid ära ning lõpetavad karjääri. Aga Ennio Morricone tuli siiski.

Umbes tund aega hiljem, kui minust sõna otseses mõttes kolme sammu kaugusel laulab sopran Susanna Rigacci koos rohkem kui kahesajast inimest koosneva Tšehhi rahvusliku sümfooniaorkestri ja kooriga põhiteemat filmist „Ükskord metsikus läänes“ („Once Upon a Time in the West“, 1968, režissöör Sergio Leone), tunnen, et mul on raske ennast kontrollida. See muusika mässib mu endasse nii tugevalt, et korraga unustan kõik ja usun kõike.

Ennio Morricone sündis 10. novembril 1928. aastal Roomas. Sõjajärgne Itaalia oli nii vaene, et kui ta oma muusikutee alguses töötas koos ameeriklaste ja inglastega, maksid nad talle söögiga. Morricone, kes kirjutas muusika rohkem kui 400 filmile ja teleseriaalile ning võitis Oscari, mitu Grammyt, Baftat ja Kuldgloobust, kuulub kõigi aegade kõige olulisemate filmimuusika loojate hulka. Kes ei teaks filmi „Head, pahad ja inetud“ („The Good, the Bad and the Ugly“, 1966, režissöör Sergio Leone) ikoonilist teemat? Võimalik, et tegemist on ühe parima näitega nn call and response meetodist, kus esimene hääl esitab küsimuse ning teine vastab. Morricone toob sisse koiottide hääled, hobuste kabjaplagina – kogu muusikale lisab see erilise ambient’liku tasandi, mis on tema loomingule üldse väga iseloomulik.

Tänu Morricone muusikale tõusevad filmi tegelased argitasandilt kõrgemale, vaatajale saab selgeks, et neil pole mitte lihtsalt ülesanne, vaid missioon. Morricone tugevuseks on tema erakordne lüürilisus, täpselt tempereeritud romantika, ja tema muusika ei muutu seejuures liialt magusaks. Muidugi on kõigis nendes Sergio Leone vesternites lisaks pealispinna heroilisusele muusikas ka vaevumärgatav muie, millega Morricone kommenteerib tegelaste koomilisust.

Hea näide lüürilisest meisterlikkusest on lisaks filmi „Ükskord metsikus läänes“ muusikale kindlasti ka ülimalt nostalgiline „Kino Paradiso“ („Cinema Paradiso“, 1988, režissöör Giuseppe Tornatore), millele loodud muusikat pidas Morricone ise oma parimaks tööks. Ühes YouTube’i kommentaaris on keegi kirjutanud, et „Kino Paradiso“ muusika on nii ilus, et seda võib lasta öösel sissemurdjatele ning kuulata seejärel, kuidas nad nutavad.

2016. aastal võidetud Oscar Quentin Tarantino filmi „Vihane kaheksa“ („The Hateful Eight“, 2015) eest oli Morriconele esimene filmimuusika eest saadud kuldmehike (2007. aastal sai ta elutööpreemia). Olles toona peaaegu 90aastane, oli ta tol hetkel kõige vanem inimene, kes oli saanud Oscari n-ö võistluskategoorias.

Morricone koostöö Tarantinoga ei möödunud siiski ilma ekstsessideta – väidetavalt olla ta ühes intervjuus Tarantinot nimetanud „kretiiniks, kes ei ole mingi päris režissöör, vaid lihtsalt keegi, kes varastab kõikjalt kokku“. Hiljem ta eitas millegi sellise ütlemist ning ka Morriconega intervjuu teinud Saksa Playboy ajakirjanik osutus kahtlaseks tüübiks. Oma teatavat ebasümpaatiat Tarantino suhtes pole Morricone siiski kunagi eriti varjanud.

„Kui te vaatate filme, millega ma olen töötanud, siis näete, et olen spetsialist vesternite, armastusfilmide, poliitiliste põnevike, märulite ja õudusfilmide alal. Nii et tegelikult ma ei olegi spetsialist, sest olen teinud kõike. Olen spetsialist muusika alal.“

Ennio Morriconel polnud lihtsalt ülesanne, vaid missioon.