Mitte ainult leivast, kuid leivast ka

Kas on kirjanikul muret, kust ta saab ja mis ta sööb, laulab ta ikka, nagu nokk loodud ja süda sunnib. On iseenesestmõistetav, et ta seal sedasi on ja laulab, tema kadumist või nõrkemist märkaksime ehk alles siis, kui korraga kõik ööbikud vakka jääksid.

Andega õnnistatud inimene on riigi ja rahvuse loodusvara nagu maak ja mets. Ükskõik kui rasked olud polekski: kirjanik peab kirjutama. Kujutlegem, milline oleks Eesti teadvus ja tegelikkus ilma Jaan Krossi, Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Hando Runneli, Ene Mihkelsoni, Mats Traadi, Mati Undi, Mihkel Muti, Andrus Kivirähki, Hasso Krulli ja paljude teiste panuseta selle mõtestamisse. Millised meie ja meie lapsed ilma Ellen Niidu, Aino Perviku, Leelo Tunglata? Milline meie keel ilma Henno Rajandi, Harald Rajametsa, Lembe ja Edvin Hiedelita?

Ei usu, et Jaan Kross võinuks kirjutada oma romaanid pärast väsitavat leivatööd õhtu- ja öötundidel. Millal jõuab kirjanik äratundmisele, et tema kutsumus on olla kirjanik? Küllap määrab seda tööst saadud rahuldus suhtes tunnustusega lugejailt. Igatahes see hetk, mil kirjanik otsustab hakata vabakutseliseks, on tänapäeval eksistentsiaalne, sest valik võib osutuda märtri teeks. “Mu päevatöö on read mu päevatöö on vari / turnimine sügaviku kohal kui puudub tasakaal / mis tuleb alles leida igal hetkel põhjakivid / mind valvavad ja kutsuvad Kui katkeb ülelend / kui tekib tõrge sealt põhjast keegi leiab mind / Mis järgneb siis ma liiga hästi tean / ei lohuta see teadmine Mind olnud pole / ülal ega all” (Ene Mihkelson). Kirjanik läheb ikka täie peale.

Eesti-suurusel maal kultuuriturgu selle sõna tõelises mõttes paraku ei ole ega saa ka kunagi olema. Ka Andrus Kivirähk ei suudaks elada ainult “Rehepapi” erakordsest müügiedust. Loosung “parim kultuuripoliitika on kultuuripoliitika puudumine” on üleskutse Eesti kultuuri kadumisele. Samuti vabaturumaal Islandis saavad 60 kirjanikku ülikooliõppejõuga võrdsustatud palka (saamata sel juhul honorari). Iirimaal on kunstiloojad täielikult vabastatud tulumaksust. Luksemburgis toetab riik tunnustatud kunstiloojaid lisaks abirahadele kuni poole (sealse) miinimumpalga ulatuses. Ja väike maa ju Eestigi. Ande eeldusel saab kirjanik tõeliselt pühenduda oma tööle vaid vabakutselisena, tehes seda 24 tundi ööpäevas. Praegu on see Eestis enamasti võimalik äärmise vähenõudlikkuse või lausa askeetliku eluviisi korral. Aga nii ei tohi see jääda. Kirjanikulgi peab olema võimalik elada inimväärset elu.

Kujutlen, et tulevikus, vahest kümne aasta pärast, kui tsiviliseeritud maailmas tavaks olev kultuuriväärtustus on loomulik meilgi, võiks vabakutselise kirjaniku elusfäär välja näha ehk nii. Kirjastuste praegune absurdarv on kahanenud paarikümnele tõsiseltvõetavale. Suure ja stabiilse kirjastuse kui äriettevõtte kasum võimaldab ehk välja anda ka algupärandeid ilma ilmtingimatu lisatoeta. See tähendab ka õigeaegselt väljamakstavat korralikku honorari, mille alampiir on raamlepingus paika pandud. Eesti ca 600 avalikku rahvaraamatukogu ostavad kindlatele ja piisavatele summadele toetudes iga aasta sisse järelekaalutud proportsioonis nii väärtkirjandust kui ka meelelahutust, kuid eesti kirjandusel on eelistus. Toimib loojate ja loomeliitude seadus, mis (liikmekssaamise künnise kõrgenedes) võimaldab vabakutselisel ka füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamata üle elada ootamatud kriisid. Toimib raamatukogulaenutuste hüvituse süsteem, mis annab loetavaile kirjanikele regulaarse lisasissetuleku. Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja “Traducta” tõlkestipendium rajavad eesti autoreile teed ka suurte keelte lugejaini.

Kultuurkapitali stipendiumid võimaldavad ajaliselt mõõdetud vabakutselisust tunnustatud annetele. Parimate tööd tunnustavad Balti Assamblee, riigi ja Kultuurkapitali suured aastaauhinnad. Rahvuskultuuri Fondi isiku-allfondidele on lisandunud erakapitali algatatud tunnustused loojatele a la Pulitzer ja Nobel. Toomas Lumani algatus – noore loomeinimese preemia – on siin ehk esimene tõesti lugupidamist vääriv pääsuke.

Meie oma keskklassi võimalused on vajadustele järel e jõudnud ja ta saab enesele lubada raamatu ostmist mitte enam vaid kõhu kõrvalt. Ühiskonna ärieliit on oma ajalikud elutarbed rahuldanud ja hakkab tundma vajadust turgutada oma hinge. “A ja bljäd sebe Võeragansu kupil”-tüüpi uusrikkad ei määra enam nn kõrgklassi nägu.

Kirjeldatu võib saada tegelikkuseks ja on juba praegu toeks lootusele, et eesti kultuur leiab endale hädavajaliku jalgealuse ega pea kartma kuhtumist kapitali akumulatsiooni jätkuvalt räiges algfaasis.