Mitte mingit väljapääsu

Barbi Pilvre ovatsioonid lähevad Sarnetile, Eelmaale, Ulfsakile, ennekõike aga “mentaalsele hambapuurijale” Jelinekile endale.

“Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”

Autor Elfriede Jelinek.

Lavastaja Rainer Sarnet.

Mängivad Riina Maidre, Erki Laur, Eva Püssa, Terje Pennie, Anne Paluver, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa.

Esietendus Von Krahli teatris 9. aprillil.

Elfriede Jelinekki kavatses Eesti lavale tuua juba Mati Unt, nüüd on selle loomingulise väljakutse vastu võtnud Rainer Sarnet ja Unt võib tema tulemuse üle seal kuskil teispoolsuses rahulolevalt nurru lüüa. Feministi, kommunisti ja nobelisti (2004), tahaks öelda ka, ühe osavama teadaoleva “mentaalse hambapuurija” näidend “Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed” on üsna põrutav vaatemäng ja seda nii lavastuse kui materjali poolest.

Kes Jelineki eesti keeles ilmunud tähtteost “Klaveriõpetaja” pole veel lugenud ega samanimelist filmi näinud ning ei tea, nendele teadmiseks: Jelinek on üks kõige halastamatumaid sõnameistreid oma elukujutamise selguses, kõleduses, lõpuniminekus.

Depressiivses seisundis tasub Jelinekki vältida.

Jelineki põhiteema on naiste elu ja see pole väljapigistatud ja klišeelik “naiseks­olemise” analüüs, milletaolisi ka eesti kultuuri on siginenud, vaid feministlik tõdemus naisena elamise olemuslikust õudusest. Mitte mingit väljapääsu, on Jelineki sõnum. Jelineki eesti hingesugulane on kontseptuaalne kunstnik Mare Tralla, kuid tema on austria mõttekaaslase kõrval ikka pehme ja humoorikas.

Jelinek tugineb Ibseni “Norale” (1879), elemente on tekstis ka näidendist “Ühiskondade toed”.

Nora püüab pärast Helmerist lahkumist iseseisvuda, hankides naisõigusluse vaimus endale tehasetöö ja oma sissetuleku. Kuid silmapaistvate kehaliste omaduste tõttu pälvib Nora peagi mõjukate meeste tähelepanu ning proletaar­ne karjäär iseseisva naisena jääb lühikeseks. Ta jõuab ka maailma vanimat ametit pidada, mis viib ta kokku eksabikaasa Helmeriga.

Kirjanik kommunikeerib vaataja-lugejaga, mängides naiste ja meeste-naiste suhete kohta käibivate stereotüüpidega. Tegelikult on see feministliku kunsti tavaline võte: tekstilisi ja pildilisi stereotüüpe absurdini paisutades annab kirjanik auditooriumile kätte koodivõtme, et see siis hakkaks ise argielu enesestmõistetavusi ehk kitsamalt naiste ja meeste, abielu, armastuse, naise rolli, kalduvuste jne suhtes kehtivaid käibetõdesid kahtluse alla seadma.

Feministlik traditsioon on ka võimuteemaga tegelemine, eesmärgiks näidata, kuidas ühiskonna kandvad võimusuhted leiavad väljenduse mikrotasandil ehk inimsuhetes. Nähes kõikjal patriarhaati, seksualiseerivad feministid nii kõik ühiskonna võimusuhted (ja vastus sellele, kas nad eksivad, on maailmavaate küsimus).

Jelinek, olles üsna plakatlik, näitab tekstiloojana võrreldes teiste feministlike suleseppadega, kes jäävad sõnu kõlksutades poolele teele, filigraanset osavust: tema sõnum on mitmekihiline, ta naeruvääristab muu hulgas ka feministlikku positsiooni, millel asub. Näiteks: kui Nora soovib saada “objektist” “subjektiks”, siis “tavaline” naistükk räägiks skemaatiliselt, paremal juhul läbi huumoriprisma, Nora eneseotsingutest; Jelinek aga tõmbab nendele eneseotsingutele jõhkralt vee peale, näidates, kuidas Nora olukord on eksistentsiaalselt lootusetu. On ju olnud suuri naismõtlejaid, nagu Be auvoir, kes uskus, et sotsialism vabastab naise ehk et oma töö ja isiklik raha muudavad naise positsiooni maailmas pöördumatult. Jelineki töölisnaised on aga karikatuursed olendid, mida Anne ­Paluveri, Eva Püssa, Terje Pennie rollitäitmised ja kunstnikutöö hiilgavalt esile toovad, ja see seisund on vabadusest väga kaugel.

Kui lähtuda sellest, et koospüsiv tuumperekond on ühiskonna alustala (tugi), siis tegelikult lõpeb Jelineki Nora-lugu “õnnelikult” – perekond, Nora, Helmer ja nende lapsed, saab ju jälle kokku! Mis toimub koospüsiva perekonna tagatoas, polegi ühiskonna seisukohalt tähtis, kui tegemist on “alustalaga”, mis püsib.

Saksa ekspressionistliku teatri (ja tummfilmiklassika) arsenalist võtteid laenates teeb Sarnet Jelineki lavastajana supertöö. Ta meenutab mõnes episoodis lisaks oma lemmikut Fassbinderit ja flirdib Lynchiga.

Lavastuse lõpustseen on dr Jaan ­Suurküla, David Lynchi TM instituudi maaletooja esinemine, mis teadagi viitab maailma kurjast päästma pürgivale transtsendentaalsele meditatsioonile, mis on kanda kinnitanud eesti loomeinimeste, k.a lavastusega seotud sõpruskonna hulgas.

Vaimukas leid, mis tahab vist irooniliselt rõhutada, et kui TM päästab maailma, siis Noral pääsu ei ole (mis võimendab veelgi Jelineki lootust välistavat sõnumit).

Taavi Eelmaa tõestas Sarneti käe all lavastuses Helmerit jt kehastades, et väärib igati EE Areeni 2007. aasta preemiat: eriti perverssuse nüansirikas kehastamine pälvib allakirjutanu kestvad kiiduavaldused. Stseenides Juhan Ulfsakiga lendasid lausa sädemed!

Ja muidugi 12 punkti kunstnik Liisi ­Eelmaale, grimmikunstnikele ja butafooridele, kes tagasid selle, et autori ja lavastaja ekspressiivne sõnum pärale jõuaks.

Hoiatus ka: firmapidudel, kuhu minnakse koos abikaasadega, võib komplekt Sarnet-Jelinek meele mõruks teha ja jooma ajada. Pole välistatud ka perekonnatülid.