Selge, et peaaegu lunastajalikke piirjooni otsiv poliitik ei saa jätta juhust kasutamata. Siiski peitub tolles üleskutses teatud tonaalsus, mida rohkesti valijate suunas kasutatakse.

Viimases Aktivistis kirjutab Andrus Saar: “Õhk on ripakil häältest tiine, sest nen­de hulk on vähemalt 1/3 kõigist vali­mis­ealistest inimestest.” Need “ripakil” inimesed on ühesõnaga need, kes “jä­tavad tuleviku teiste hooleks”.

Mina valima ei lähe. Ometi ei ole ma nõus, et mu hääl on mingitki moodi “ri­pakil”. Et valimistest hoidumine võrdub kaasarääkimisest või selle õigusest loobumisega, et mittevalimine on passiivsus ja sedasi paratamatult miinusmärgiline. Et just valija, mitte parempoolsete jõudude tegevu(setu)s põhjustab Savi­saare või vene erakondade ohu.

Laias laastus on kahte moodi valijad: ühed sooritavad erakondliku eelistuse mõ­ne isiku põhjal, harvemad püüavad valida maailmavaate põhjal. Mõnikord sulanduvad mõlemad aspektid eelistuses kokku. Neid saadab õõnsate fraaside painajalik melu.

Antud kontekstis isiku valimine oleks tegelikult mõttetu: kui pal­ju suudab tänapäeva polii­ti­kas teha isik? Ka tuge­vaim isiksus peab omandama poliitilise diskursuse sõnavara ja meelsuse, operee­ri­ma juba etteantud regist­ris. Berk Vaher, Res Pub­lica, manifesteerib 18. septembri Õhtulehes intellektuaali rolli poliitilises tegevuses: “Tõelisele andele on omane avatus, õppimis­võime, soov oma targalt mõ­testatud kogemust ühis­konna teenistusse an­da.” Minu jaoks kajastub nendes sõnades tänapäeva läänemaailma üks põhi­probleeme: valgustuse ja romantismi di­lemma. Märt Väljataga kirjutab essees “Sada aastat pragmatismi”: “On ju viimase kahesaja aasta Lääne kultuur elanud valgustuse ja romantismi dividendidest. Esimesest pärineb arusaam, et ühiskondlikult vabastav, egalitaarne mõistus ja teaduslik mõtteviis peab saama üleüldiseks; teine aga on meile andnud autonoomse, ainult omaenese seaduse järgi loova kunstniku heroilise kuju.” Antud kontekstis on tähtis tolle konflikti romantismi pool: “Kunsti­sfäärist väljunud romantiline ja individualistlik eneseteostusideaal seab ohtu ühiskonna alustalad. Esteetiliste ja eks­pres­siivsete taot­luste kandumine polii­ti­kas­se avaldub sel­leski, kui tahetakse kõiki institutsioone ühekorraga uueks luua (paralleel Res Publicaga – J.K.) või mõistetakse ühiskonda savina, mis on antud Parteile või Juhile voolida (Isamaaliit, Keskera­kond – J.K.).”

Res Publica sõnavara ja meetodid käivad sissetallatud rada (näiteks eravälja­an­de Päikesetuul viimase numbri kaanel ni­metatakse Res Publicat “Tuleviku era­kon­naks”). Olgu, Res Publica eeliseks on märkimisväärsete luukerede puudumine. Kuid kas sellest peab piisama? Või peaks usaldama sõnu “Haritud rahvad, tõhus majandus, lihtne riik” ja riskima, et pärastpoole ei kõla argumendid a la “kõigepealt tuleb teha ridamisi ebapopulaarseid otsuseid, näiteks tõsta linnavalitsuse liikmete palk talutavale tasemele”?

 Valimistel oleks mõttekam eelistada maailmavaadet. Kuid kas Eesti poliitilises elus on maailmavaatel kaalu, kas seda pole samuti võimuga kauplemise üheks kaubaartikliks muudetud? Reformiera­kon­na ja Keskerakonna koalitsioon oli kõi­ge selgem samm maailmavaatega kau­bitsemisel. Põhjusega pettusid nii mõnedki nii Keskerakonna kui ka Reformi­era­konna valijad.

Miks ma peaksin loovutama oma hääle inimestele, kelle moodustatud tegevusvõrgustikus puudub tekst, mis mingilgi määral reaalsusega haakuks? Kindel, et poliitilises võrgustikus eksisteerib ausaid ja ideelisi inimesi, probleem on selles, et too võrgustik sunnib neile paratamatult peale kindla väljenduslaadi.

Populism lokkab, Keskerakonna ees­ku­ju on nakkav. Hoolimata vasak- või p­a­rem­poolsusest tundub populisti põ­hi­li­seks emotsionaalseks tunnuseks olevat üleolek ümbritseva suhtes. Heaks näiteks võib pidada seda, kuidas Isamaaliit Aino Järvesoo ideed, mille üle nad koalitsioonis olles ilkusid, nüüd lausa monopolisee­rida tahab. Mihkel Mutt, Isamaaliit, pole­miseerib 30. augusti Sirbis Rein Ruut­sooga Sirbi politiseerituse teemal. Mutil on õigus: Sirp ei ole parteileht. Kuid ome­ti libastub Mutt samas artiklis nahutama Res Publicat: “Võiks pahatahtlikult järeldada, et Res Publica tahab praegust korda muuta nii kardinaalselt, nagu muinsus­kaitse muutis vene aega.” Nojah, Res Publica on võtnud Isamaaliidult valijaid.

Seega ei arva ma, et loobudes hääle­ta­misest, loobub valija oma häälest. Pi­gem vastupidi: valija hoiab oma hääle endale, ei lase oma häälega manipuleerida. Ma tean, et minu otsus on kergelt öeldes “poliitiliselt lühinägelik” – kuid lähtun siin reavalija seisukohalt. Kohe kui südametunnistus piinama hakkab, mee­nu­tan näiteks Ülo Mattheuse Delfi-artiklit “Rahvasaadikud kahe tooli vahel”: “On rohkem kui tõenäoline, et enamik kohalikel valimistel kandideerivaid Riigikogu liikmeid ja ka valitsuse ministreid kohalikes volikogudes tööle ei hakka ning nad kandideerivad sinna vaid valijate häälte püüdmiseks.” Seda selle nimel, et koerad enam Sinu kodukoha liivakasti ei kakaks!

Palun tõestatagu, et ma olen eksiteel.