Kolm korda. Kolm korda olen Laulasmaal peaaegu surma saanud. Seda on väga mõnus kirjutada, sest saan õnneks kasutada sõna „peaaegu“ ja lisaväärtuse annab fakt, et kolm on komöödia reegel. Pluss ma olen suhteliselt kindel, et olen perekonnas selle skooriga uhkel liidripositsioonil. Nii et, jess – Mattias on võitja. Järgnevat olukorda on mul veidi raske ette kujutada: töötan ühes suurfirmas spetsialistina, minu abikaasa töötab samas ettevõttes raamatupidajana. Ühel päeval tuleb juhatusest uudis: „Hei, töötajad. Saime riigilt hunniku krunte kusagile Laulasmaale. Kes tahab?“ Kodus arutan naisega teema läbi – ta arvab, et why not (muide, kui soovid PÖFFi ajal filmirahvale meelde jääda, kasuta väljendit „wong kar-wai not“). Järgmine päev kuulen, et töökaaslane Einar (nimi muudetud) valis oma naisega juba krundi välja. Arutame uuesti naisega veidi ja otsustame, et võtame siis Einari kõrvale oma krundi. Samas pole Laulasmaal enne üldse käinud, ainult kaardilt näinud. Ja ­Einar pole ka just liiga hea sõber. Töökaaslane, noh. Aga ikkagi, nüüd on mul naisega suvila jaoks krunt olemas. Kohe selle fucking Einari kõrval.
« Avalehele 0 Kommentaari