Eelmisel aastal saabus mu postkasti buklett New Yorgist teatega, et Apex Arti kuraatoriprogrammi raames avatakse näitus “An Artist who cannot speak English is no artist”. Bukletist võis järeldada, et väljapanek oli küllalt terava poliitilise suunitlusega, eesmärgiks teha n-ö Ida-Euroopa kunstnike kui “Teiste” hääli kuuldavaks New Yorgi ärahellitatud publikule. Näitusele oli valitud ka Kai Kaljo video “Luuser”.

Rebimine Ida-Euroopa ideeturul?

New Yorgi näituse kuraator oli Banka Stipancic Zagrebist. Nüüd, kui näitus jõudis Tallinna Kunstihoonesse, selgus, et kuraatoriks on hoopis Viini-Budapesti galerist Hans Knoll, kes pani rändnäituse kokku juba 2000. aastal! Huvitav, kuidas seda seletada – kas meie silme ees toimub halastamatu konkurents Ida-Euroopa kunsti ideedeturu pärast? Kumb siis kummalt näituse maha spikerdas?
Meie jaoks pole sellel muidugi tähtsust. Pöörakem tähelepanu asjaolule, et tegemist on nüüdisaegse rahvusvahelise tippkunstiga – näiteks paar kuud tagasi võis võimast videot “Mina olen Milica Tomic” (1998) näha Kiasmas Helsingis näitusel “ARS 2001”. Ja Kaljo, kodumaal liiga tagasihoidlikult hinnatud kunstnik, kuulub hoopis rahvusvahelisse paketti.
Kunstihoones on Kaljo video “Keeled” (1998), mida kunstnik kommenteerib kui USA rahvaste paabelis tehtud tööd. Kunstnik loeb peast oma lemmiku Juhan Viidingu luuletust eesti keeles. Eri rahvusest inimesed püüavad tabada, millest luuletus räägib, tõlgendades igaüks seda oma emakeeles. Nii ei saa videos mitte keegi üksteisest aru. Kommunikatsioon justkui toimub, kuid ainult näiliselt.
Näitus tervikuna on poliitiline. Probleemid, mida kunstnikud puudutavad, tulenevad globaliseeruvast maailmast koos paljude lokaalsete sõjakolletega, kus ühise keele leidmine on üha raskem. Olukorras, kus määravaks saab isiklik rahvuslik/äriline/religioosne jm. egoism, pole tugevamatel osapooltel lihtsalt kasulik olla teiste suhtes empaatiline.
Kui Aleksandr Brener ja Barbara Schurz tegelevad globalismiga üldises mõttes (lapsikud pliiatsijoonistused globaalse sõnumi ja analüüsiga), samuti Roza El-Hassan (T-särgid tekstiga “Mina olengi ülerahvastatus”, 2000), siis Luchezar Boyadjievi töö “GastARTbeiter” (1999) on “kitsalt egoistlik” eneseanalüüs, võttes luubi alla kunstimaailma rahalise pooluse. Ta toob täpselt ära, millistesse riikidesse milliste summade eest on tema töid ostetud – need numbrid on tavaliselt tabuteema nagu üldse palgad ja lepingud. Kes viitsib süveneda, leiab tema CVst ka Tallinnas toimunud III “Interstandingu”, kuhu ta osteti 1084 dollari Sorosi raha eest.

Raskused poliitilise kunsti seedimisel

Tegelikult pakub näitus suuremat huvi kohaliku retseptsiooni või õigemini selle puudumise seisukohalt.
Kujutan ette sama näitust New Yorgis. Sedalaadi kunst “töötab”. Kui endast ja oma riigist liiga kõrgel arvamusel olev ameeriklane näeb teksti “Kunstnik, kes ei räägi inglise keelt, pole kunstnik”, siis on Mladen Stilinovic tabanud oma ingliskeelse loosungiga kümnesse. Kultuuriimperialist loeb ja mõtleb. Nüüd vaadake sedasama loosungit Tallinnas, kus iga kunstnik püüabki oma töödes rääkida (kas või vigast) inglise keelt, sest ta arvab, et siis on tema looming rahvusvaheliselt konverteeritav. Loosung “ei tööta”, selle sõnum on hane selga vesi.
Ka aastavahetusel Kiasmas toimunud multikultuurilise kunsti näitus “ARS 2001” oli eesti publikule nagu hane selga vesi – meie ajakirjanduses ilmus täpselt üks artikkel, seegi mahategev. Näitus püüdis viieteistaastase hilinemisega (võrreldes USAga) “kodustada” vastav teemavaldkond soome konteksti. Soomes elab 2% somaallasi, mistõttu seni monokultuurne ühiskond peab hakkama mõtlema võõrastele, “teistele”, ja Kiasma aitab sellele oma näitusepoliitikaga kaasa. Kuna Eestis tehakse nägu, et meil on monokultuuriline ühiskond, siis on meil raske ka taolist kunsti seedida.
23. märtsil toimus Kunstihoones ääretult elavaks kujunenud näituse arutelu Kai Kaljo ja Paul Rodgersi eestvedamisel, aga huvilisi oli vähe. Selle põhjuseks võib olla kohalik valitsev arusaam “heast kunstist” kui apoliitilisest – poliitilisus on ju midagi ajutist ja pidevalt muutuvat, seevastu kunstisügavus peab olema mõõdetav “igavikulisuse” ja “ajatuse” parameetritega, arvatakse.
Poolas välja antav Läänemere maade kunstiajakiri Mare Articum kavandab järgmisesse numbrisse globalismiteemat. Mitmete kolleegidega arutades jõudsime järeldusele, et kuna eesti kunstist globalismiteema puudub, siis polegi ajakirjas kellestki eriti kirjutada. Võib-olla on analüüsi teema hoopis: MIKS puudub eesti kunstnike (ja publiku) seas huvi globalismi-teema vastu? Näiteks praegu Rotermanni soolalaos esinev soome kunstnik Teemu Mäki keskendub just sellele valdkonnale üpris äärmuslikus vormis.
Peatselt ilmuvas ajakirjas kunst.ee 1/2002 saab lugeda 32 lehekülge artikleid multikultuurilisuse teemal, kus eesti autorid püüavad “kodustada” vastavat valdkonda ka eesti spetsiifilisse konteksti.

Näitus on Tallinna Kunstihoones avatud 31. märtsini. EM>