Moblaga Veneetsiasse!
Läinud nädalal valiti pärast mitmenädalast vaagimist ära projekt, mis esindab Eestit kõige tähtsamal rahvusvahelisel arhitektuurinäitusel. Biennaal ise avatakse septembris ning teemaks on seekord "Metalinn" ning ürituse direktoriks arhitektuuri- ja linnaplaneerimise professor Richard Burdett.
Võidutöö autoriteks on koloriitne seltskond. Tegijad on nimelt pärit arhitektuuribüroost Urban Mark (arhitektid Ülar Mark, Kaja Pae, Indrek Tiigi) ja Tartu Ülikooli geograafia instituudist (teadurid Rein Ahas, Anto Aasa, Siiri Silm). Sotsiaalse positsioneerimise meetodi (SPM) on loonud arendusfirma Positium aastal 2003 koostöös mobiilsideoperaatori EMTga.
Kokku pakuti Eesti projekti võistlusele kuus tööd, mille hulgast valis žürii teise vooru välja kolm, millega paluti autoritel edasi töötada. Lisaks esitati tellimus möödunud aastal Tartu Ülikooli Narva kolledži hoone kavandi konkursil silma paistnud arhitektidele – Siiri Vallnerile ja Indrek Peilile. Ka nemad pakkusid välja kolm tööd.
Viimasesse vooru pääses lisaks tulevasele võitjale veel KOHVI projekt, kus kujutati suurlinna mädapaisetena. Samuti Panu Lehtovuori koos oma magistrantidega (Karin Bachmann, Elo Talvoja ja hispaania vahetusüliõpilane Ines Novella), kes tegi "kunsti", tahtes viia Veneetsiasse fragmente reaalsest – Lasnamäe ja Kalamaja – keskkonnast koos "elanikega" (s.o näitlejatega). Arhitektide Liidu projektijuht Pille Epner ütleb, et kuigi kõik esitatud projektid olid põnevad, oli võidutöö ainuke, mis põhines hoolikalt läbitöötatud materjalil.
Arhitektide Liidu esimees ja Veneetsia võiduprojekti üks initsiaatoritest Ülar Mark ütleb: "See projekt on teaduse ja kunsti piirimail, kus kohtuvad arhitektuur ja linnaplaneerimine. Otsime praeguseid tehnoloogilisi võimalusi ära kasutades uusi linna kaardistamise viise, et aru saada, mis linnas toimub, millisteks tegevusteks linna kasutatakse. Nii saavad inimesed mobiiltelefoni abil end positsioneerida." Rein Ahas lisab: "Sellist reaalaja geograafiat pole just palju tehtud, on kasutatud GPSe, aga mobiile, mis igaühel taskus, on kasutatud väga vähe."
Veneetsia-projekti "allikaks" on tegelikult Tallinna Kesklinna ehitusmäärus, mille tegemisel hakkasid Urban Mark büroo arhitektid juurdlema, kuidas inimesed ruumi tegelikult kasutavad, kust sõidetakse läbi, kus viibitakse pikemalt. Abi saamiseks pöörduti Tartu ülikooli geograafide poole. Ülar manab silme ette järgmise pildi: "Kui võrrelda tavalist linnaplaneerimist meie meetodiga, siis harilikult näeme taevakaarti, meie zuumisime justkui teleskoobiga sinna sisse. Informatsiooni hulk on tohutult suurem." SMP abil saab analüüsida linna näiteks vanuse, soo, meeldivuse järgi. "Linna rikkus peitub mitmekesisuses, ja seda mitte materiaalses mõttes, vaid tegevuste mitmekesisuses."
Miks EMT? Kas see pole mitte konservatiivne valik? Noored eelistavad ju näiteks soodsate kõnekaartide ja trendikate telefonide pakkujaid? "EMT on kõige innovatiivsem firma," on arhitekt kindel. "Veneetsiasse tuleb ilmselt Ericssoni positsioneerimisplatvorm, mis tuleb maailmas esimest korda just EMTs kasutusele." On ju ka inimesi, kel pole telefoni? Kodutud jt. "Kui on vaja neid kaasata, siis võib neile ka telefonid anda, meil pole see nii spetsiifiline. Nad on liiga marginaalne grupp ühiskonnas meie praeguse töö jaoks."
Eelmine kord mindi Veneetsiasse hobupeldikuga, kes köitis oma efektsusega ka rahvusvahelise pressi tähelepanu. Mida nüüd näha saab? "Nii ilusad me kindlasti ei ole nagu hobused ja peldikud. Me eksponeerime neid inimesi, kes on online’is. Paralleelselt näitame filme, kuidas eri trajektooridega inimesed näevad linnaruumi erinevalt," räägib Ülar ja toonitab: "Meie ei tegele inimeste jälitamisega, vaid loome keskkonna, kus inimesed saavad end kaardil näidata." Rein: "Kui vaadata näiteks lehti rate.ee ja jippii.ee, siis kasvab uus põlvkond, keda see teema ei huvita. Noor tuleb linna ja tahab teiste asukohta teada. Nii saab ka linnavalitsus teha teid ja parke õigesse kohta."
Lisaks käsitletakse Veneetsias ilmselt Tallinna valglinnastumise eripärasid (kes elab kaugemal, see on rohkem kodus jne), turiste. Ahas rõhutab, et tänu mobiilile saame ise asjade käiku rohkem sekkuda, meil on olemas "jälg" metsas või linnas. Me saame näidata reaalselt, mida kasutame. "Näiteks kümne pensionäri kohalolu on kaalukas argument klubi rajamiseks. See on osalusdemokraatia seisukohast väga tähtis."
Eesti on seega Veneetsias taaskord high tech ja sotsiaalne. Kas pole mitte rõõmustav enesekuvand?
KOHVI sisearhitektuuribüröö oli üks teise vooru jõudnud projektidest. "Esta ja Talvin" (http://www.hot.ee/estajatalvin/) pakub lugeda juttu Estast ja tema probleemsest näonahast (esipunn Talvin jne). Pildil Eesti kaart, millele kuvatud vistrikud. Hannes Praks, miks pakute sellist rõvedust? Punnipigistamist!
Mõte oli ikka selles, et see torkaks silma ja paneks mõtlema. See teema, millest me räägime, pole ju ka kõige leebem. Räärime linnastumise kontsentreerumisest (mädapunnine koht). Asja mõte võiks olla, et hajaasustus võiks olla kaudne lahendus. Pigem oli töö hoiatava iseloomuga.
Tänapäeva linn on ju üks paras mädapunn. See võibki ju lõhkeda.
Mida arvad võidutööst?
Muidu on tipp-topp, aga kas eksponeerituna see ikka on piisavalt huvitav? Meie töö oli võimalikult plakatlik, et hakkaks silma ja jääks meelde.
Žürii liige Peeter Pere, miks valiti see töö?
Kui eelmise Veneetsia biennaali "eesti peldik" oli kohe valmis teos, siis ka valitud töö on aastaid tegijate poolt arendatud, kohe-kohe valmiv uuring. Nõnda peaks läbi biennaalide saama eksponeeritud kaks poolust meie arhitektuurist: ühel oli väljas julge rahvalik utilitaarobjekt ning teisele tuleb julge urbanistlik installatsioon. Osavõtt konkursist oli leige, kahjuks. Kui sama rida jätkub, siis järgmine kord imeme näppu.
