Moedoktor teeb prügist moodi
Reet Aus (37) on Eesti esimene moedoktor – detsembri lõpus kaitses ta Eesti Kunstiakadeemia juures doktoritöö teemal “Trash to Trend – Upcycling in Fashion Design”. Kuna moekunsti kujul on tegemist üsna praktilise valdkonnaga, siis on doktorikraad sel alal üliharuldane. Reeda doktoritöö põhineb akadeemilisel uurimistööl ja kogemusel teatri-ja filmikunstniku ning moedisainerina: ta töötas praktiliste näidete ning eksperimentide najal välja väärtustava taaskasutuse (i.k upcycling) meetodist lähtuva disaini- ja tootmismudeli, mis võimaldab luua minimaalse negatiivse keskkonnamõjuga moodi.
Reet, miks sa otsustasid hakata doktoritööd kirjutama, sa oleks ju võinud lihtsalt keskkonnast hooliva moeloominguga tegeleda?
Kui räägime väärtustavast taaskasutusest ehk upcycling’ust, siis on tegemist moedisainis sedavõrd uue suunaga, et väga palju teadmist on akadeemilisel tasandil – uuritud on palju, aga praktiliselt ära tehtud üsna vähe. Kui sellest ühel hetkel aru sain ja vajadus sellesse teemasse süveneda püsis, siis ei jäänud lihtsalt muud võimalust. Rahvusvaheline akadeemiline võrgustik on andnud mulle nii disaineri kui uurijana rohkem, kui ma iialgi oleks leidnud lihtsalt siin Eestis moeloominguga tegeledes. Disainiuuenduse valdkonnas oleme me siiski ääremaa, kuigi kõik võimalused tootearenduseks on olemas, sest meil on ju säilinud väiketootmine, mis mujal Euroopas on haruldane.
Mida kujutab endast väärtustav taaskasutus?
Väärtustav taaskasutus on üks taaskasutuse meetod, mida rakendades jäätmematerjal tuuakse tagasi eluahelasse kõrgemale kohale. Tegemist on kõige ressursse säästvama taaskasutusmeetodiga, kuna jääde, sisuliselt prügi, kasutatakse toormaterjalina uue toote disainimisel sellisena, nagu ta on. Näiteks ühe kollektsiooni tegin kaitseväe mahakantud kõrbevormidest, mis, ma oletan, olid käinud kas Iraagis või Afganistanis – nendest valmis nii kleite, korsette, pluuse kui teisi naisterõivaid.
Mis oli sulle murranguhetk, et suunduda keskkonnateadliku moe poole? Kas see oli mingi äkiline valgustus või kujunes see pikema aja jooksul?
Eks see lugu on paljudel vist sarnane – ühel hetkel näed läbi, kuidas moe- ja tekstiilitööstus toimivad, ja sealt edasi ei ole lihtsalt sisemisest eetikast lähtuvalt võimalik samade reeglite järgi tegutseda. Seda võib nimetada disaineri vastutuseks, või üksikindiviidi vastutuse teadvustamiseks. Tegelikult sai minu jaoks see alguse keskkonnasäästlikust arhitektuurist, mis on mu huviala olnud väga ammusest ajast.
Tundub, et sul on moega armastuse-vihkamise suhe – ühest küljest tahaks sellega tegeleda, teisalt aga mitte, mõistes selle tööstuse tagamaid. Kas on nii, et peab langetama valiku, et kas oled moeäris sees või oled sealt väljas, et tahad kas moodi müüa või maailma parandada? Või on maailm juba niikaugele jõudnud, et on võimalik olla selles äris sees nii, et hoolid ka keskkonnast?
Mulle ennekõike meeldib disainimise protsess. Protsessid on üldse põnevad – kuidas asjad tekivad, mis neist saab ja milline on minu kui disaineri osa selles. Arvan, et senine disainiõpetus on olnud väga ühekülgne, me oleme koolitanud kitsa valdkonna spetsialiste. Tegelikkuses peaks disainer olema kursis iga nüansiga, mis puudutab tema disainitud toodet – alates kanga ja nööbi päritolust kuni selleni, mis saab tootest siis, kui tarbija seda enam ei vaja või kui see on kaupluses osutunud ülejäägiks.
Moemaailmaga on nii, et see liigub vaikselt, ent vankumatult eetilisuse poole. Sealt tagasiteed ei ole. Kuna tootmine on viidud meie silma alt ära, siis see igapäevaelu ei sega, aga selge on see, et jäätmemaksud tõusevad, toormaterjali hinnad tõusevad, transport kallineb, tarbimine väheneb, inimõiguslaste hääled muutuvad järjest valjemaks, tarbijad teadlikumaks jne. Lähitulevikus on ettevõte, kes pole nende asjade peale mõelnud, sisuliselt surnud.
Kuna sul läheb nii palju energiat sellele, mis päritolu materjalist ja kuidas su looming valmib, siis kui oluliseks sa pead valminud rõivaste väljanägemist? Kas oled pidanud oma loomingu puhul ka esteetilises mõttes kompromisse tegema, et kõik valmiks eetiliselt, või on disain ikkagi esmatähtis?
Disain on iseenesestmõistetavalt kõige tähtsam. Samas, kui algmaterjaliks on jäägid, dikteerib see teatud määral ka toote disaini, aga ei pidurda seda. Mulle on see huvitav, sest nuputada on rohkem vaja ja sa sõltud sellest, mis olemas on või mida leida suudad. Näiteks Peeter Jalaka lavastatud “Eesti naiste laulude” puhul kasutasin ainult vanu kodutekstiile: voodilinu, laudlinu ja padjapüüre, mis sain Uuskasutuskeskusest – tulemuseks olid naturaalsed, romantilised, naiselikud ja ajaloohõngulised kostüümid.
Sinu doktoritöö on väga praktilise suunitlusega, selle käigus valmis hulk moeetendusi, kontserte, teatrit, filmi, valmisid netileheküljed trashtotrend.com, reuse.ee jne. Milline osa sellest su enda jaoks kõige nauditavam oli?
Ikka ja alati disainiprotsess, kuigi sellele olen ma saanud doktoritöö kirjutamise ajal kulutada kriminaalselt vähe aega.
Tegelesid doktoritöö projektiga peaaegu seitse aastat, see neelas tohutu hulga aega ja nähtavasti ka raha. Mis olid selle perioodi jooksul suurimad tagasilöögid?
Neid ikka oli. Keerulisim oligi vahest teha seda muude asjade kõrvalt, kuna meie akadeemiline süsteem ei võimalda tegeleda uurimusega kujul, mis rahuldaks akadeemilist süsteemi ennast. Irooniline, mis? Mu taanlasest sõbranna teeb Kopenhaagenis doktoritööd kõrge kuupalga eest ja kõik tema uurimusega seotud kulud maksab ülikool kinni. Eestis pead olema ikka ilge produtsent, et oma uurimust rahastada.
Sa hakkasid oma tööd tegema lähtekohast, et midagi on valesti, aitab kritiseerimisest, on aeg midagi reaalselt ära teha. Mis on siis lahendus, et muuta moetööstus keskkonnasõbralikumaks? Vaja on ju muuta nii tarbija mõtteviisi ja tarbimisharjumust kui ka tööstuses toimivaid mehhanisme.
Siin ongi selgelt kaks poolt – tootja ja tarbija. Nemad määravad ära, milline on tööstus. Mida rohkem on vastutustundlikke ettevõtjaid ja disainereid, kes varruka joonistamise kõrvalt hakkavad küsima, kuidas nende disainitud toode valmib, seda kiiremini saab muutus toimuda. Teiselt poolt vajame me hädasti tarku tarbijaid, kes enne ostu sooritamist mõtlevad, kellele nad oma raha annavad, ning tahavad teada, miks ja kuidas saavad teksapüksid kaupluses Zara maksta 20 eurot.
Sul on käsil moodi ja keskkonda puudutav filmiprojekt “Moest väljas” koostöös Jaak Kilmiga. Mida see endast kujutab?
See dokumentaalfilm näitab, millised on moetööstuse sotsiaalsete- ja keskkonnaprobleemide tagamaad. Uurime, kes on kes ja kus on lahendus.
Ühest küljest on filmi keskmes New Yorgi, Londoni ja Berliini glamuursed moenädalad, teisalt rändame näiteks Peruus, kus vaatame, kuidas puuvilla kasvatatakse. On ikka karm näha küll, kuidas kolmeaastased lapsed on hommikul kell kuus põllu peal tööd rabamas. Mul endal läks seal lauspäikeses poole päeva pealt pilt taskusse. Järgmine reis on plaanis Bangladeshi.
Palun seleta meile, lihtsurelikele, kuidas on võimalik kahe lapse kasvatamise kõrvalt olla edukas moelooja, teha filmidele ja teatritele tipptasemel kostüüme, olla ühiskondlikult aktiivne, kirjutada valmis doktoritöö ja selle kõige juures säilitada terve mõistus.
No kui ühel hetkel selgub, et elu on nagu ta on, siis vaatad väga hoolega, kellele ja millele hommikul voodist välja ronides oma aega pühendad.
