„PERESTROIKA JA GLASNOST“: Marati kunstniku Saima Priksi 1987. aastal loodud sametdresside kollektsioon. Foto: Tiit Blaat

„Kas nõukogude aeg saab olla inspiratsiooniks kunstile ja moekunstile? Kas pärast raudse eesriide langemist tekkinud Ida-Euroopal võib olla oma postsovetlik šikk?“ Niimoodi küsib kuraator Liisa Kaljula, teades ilmselt vastust juba ette.

Mitukümmend tuntud moedisainerit ja ilmselt sajad vähemtuntud ning ka suured moekontsernid on viimase viie aasta jooksul korduvalt pöördunud Nõukogude Liidule omase rõivaesteetika ja ka antiesteetika poole. Kohati on selliste inspiratsiooniallikate – defitsiidist tingitud „leidlikkus“ riietumisel, üldine vaesus, ihaldusväärsete ja raskesti kättesaadavate lääne kaupade miksimine iseõmmeldud kraamiga – kasutamine küsitav. Ega hea elu pärast või igavusest seistud tundide viisi järjekorras, et hankida endale Bulgaaria kingad, ning kantud kodus ajaga pleekinud habrast rõivast. Tihtipeale jätab eriti Lääne disainerite Ida-Euroopa teemade ekspluateerimine veidi halva maigu. Seda võiks võrrelda näiteks mitmesuguste koloniseerimise läbinud kultuuride pärandi moemasinale ettesöötmisega kasu teenimise eesmärgil. Ameerika indiaanlaste peaehet ilmselt teadlikumad moehuvilised endale enam pähe ei topi, samas vanglaelust inspireeritud kirillitsas kirjadega pusad lähevad kaubaks nagu soojad saiad.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: