Mõisahärra mälestused panevad sülge neelama
Carl Mothander
“Kulinaarsed vested”
Tõlkinud Anu Saluäär. Loomingu Raamatukogu 40/2014. 91 lk.
Kui rootslasest seikleja Carl Mothander (1886–1965) poleks Eesti vabadussõjast osa võtnud, siis poleks ta ka 1928. aastal abiellunud endast kaheksa aastat vanema paruness Benita Wrangeliga ega asunud elama Kohilasse Tohisoo mõisa. Et see aga nii juhtus, on saatus Mothanderi käe läbi kinkinud meile kaks ülimalt tähelepanuväärset raamatut eesti sõjaeelsest autentsest mõisaolustikust ja toona veel Toompea hiigelsuurtes hämarates aadlikorterites hingitsenud elust. Laiema pildi olustikust annab teos “Parunid, eestlased ja enamlased” (Tartu, 1997). “Kulinaarsed vested” on selgema fookusega, nagu pealkirigi tõotab. Mothander teenis honorari Rootsi ajalehtedele kulinaarsete vestete kirjutamise, tänapäevases mõistes toidublogi pidamisega. Nendes kirjeldas ta mõnusalt lutsulikus laadis peamiselt Tohisoo mõisas peetud hommiku-, lõuna- ja õhtusööke, spontaanseid piknikke või taktikaliselt planeeritud priskemaid ja pidulikumaid söömaaegu.
Kord raamatu kätte võtnud, ei saa seda enam käest panna. Nagu autor eessõnas kirjutab, asub tema privilegeeritud vaatekoht “ühe kõige õilsama ja eksklusiivsema mõisakultuuri varemetel, mis meie maailmajaol on olnud ette näidata”. Kõik “blogisissekanded” või kolumnid – neid on kokku kakskümmend – on kokku pandud enam-vähem sama skeemi järgi. Peategelast tabab üllatus – tihti vaid paaritunnise etteteatamisega ootamatult külla saabuvad aulikud külalised loodavad eest leida uimastavaid kulinaarseid hõrgutisi ning peremees loob mõisakoka ja köögitüdruku abiga piiratud ajaga tõelise meistriteose, mis paneb sööjad taeva poole õhkama.
Loomulikult on mõisahärra Carolusel, nagu ta ennast ise nimetab, alati keldris jää peal eriretseptiga marineeritud heeringaid, käntsakas külma keedetud vasikaliha, valmiskeedetud puljongeid, sissetehtud seeni ja krõmpsuvaid hapukurke viinapitsi kõrvale. Mõisaaiast lendavad köögilauale värsked kurgid, mahlakad tomatid, peenikesed porgandid, artišokid ja potti satub ka pahaaimamatult hoovi peal paterdanud priske pardipoeg.
Ehkki Mothander kirjutab esimeses isikus: “Ma võtan tomateid. Panen need potti ja lasen neil natuke hea või sees piinelda. Tükk peeneks hakitud portugali sibulat, soola ja pipart, mõni tilk lihaekstrakti – koos madeiraga, maailma kõige ohtramalt kasutatud vürtsiga – ja kui see kõik on podisenud oma kümme minutit, siis rohkesti hakitud peterselli. Kui jätkub julgust kilusoolvee lisamiseks, siis seda parem.” Aga küllap tegutsesid köögis peamiselt ikka tubli kokk ja tema tüdrukust abiline, sest Mothanderi kirjeldused oma kulinaarsetest vägitegudest meenutavad mõnda välismaa imekoka telesaadet, kus ahju paisatud praad kümne sekundi pärast sealt küpsena välja võetakse.
Kirjeldatud mõisaretseptid on hoogsad, sisaldavad palju toitvaid ja värskeid lähteaineid ja kindlasti maitsevad ülihästi. Vähe võib olla neid, kelles ei teki kiusatust neid järele proovida. Vestetele on garniiriks lisatud tõlkija järelmärkus ning Rootsi professori Torkel Janssoni põnev järelsõna. Kõik see paneb süljenäärmed hooga tööle. Bon appetit!
