ORIANA FALLACI: Ajakirjanik suure kirjaniku psühholoogilise taibu ja uudishimuliku lapse lugupidamatusega. BULLS

“Kui maailm on kurt, ei jää sul muud üle kui karjuda” – Flannery O’Connor.

Oriana Fallacit on nimetatud meie aja väljapaistvaimaks ajakirjanikuks. Itaallannat, kes on poliitiliselt ebakorrektne, peljatakse paljastavate intervjuude ning jumaldatakse julgete sõjareportaažide pärast. Ta on kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud 30 keelde. Silmapaistvat ajakirjanikku ähvardab tavatu saatus – teda tahetakse vangi panna.

Mängib tulega

Vastuolulised hoiakud ja poliitilised vaated on tekitanud Oriana Fallacile rohkelt vaenlasi. Oriana oli esimene naisajakirjanik maailmas, kes tormas võitlusväljale. Ajalukku on läinud foto noorest tütarlapseohtu ajakirjanikust, kes põgeneb Vietnami sõjas kuulirahe eest. Tänu reportaažidele Vietnamist jõudis ta  ajakirja Time esikaanele ning pälvis rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse.

Ühtlasi oli Fallaci esimene ajakirjanik, kes kohtus meie aja suurimate liidritega. Henry Kissinger ei varja oma raamatus rõõmu, et Oriana Fallaci soovis teda intervjueerida. Muuhulgas on kuulsale ajakirjanikule uksed avanud ajatolla Ruhollah Homeini, Muammar al-Kaddafi, Willy Brandt, Golda Meir, Indira Gandhi, Federico Fellini, Deng Xiaoping, Yasser Arafat, Zulfikar Ali Bhutto, Ariel Sharon, Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavi. Tänu nendele kuulsatele kohtumistele sai maailm täiesti uutmoodi nägemuse avatud ajakirjandusest.

Oriana Fallaci stiil on äge ja ettearvamatu. Presidendipaleedes ning kuningalossides käitub Oriana nii, nagu viibiks ta rindel, ning tema intervjuud on alati avaldatud erkpunaste pealkirjadega. Kord ütles ta end õigustades: “Kuulge: kui ma oleksin kunstnik ja ma peaksin maalima teie portree, kas mul oleks õigus kujutada teid sellisena, nagu ma tahan, või mitte?”

Tema intervjuud on jätnud meediamällu ereda jälje. Näiteks mäletatakse vihast pulbitsevat Arafati, kes haaras revolvri järele, kui Fallaci teda küsitles; Homeini arreteeris ärritunult kõik naise Teheranis asuvad mõttekaaslased. Ning Ariel Sharon tervitas Fallacit sõnadega: “Tean, et te kavatsete lisada minu peanaha oma skalbikollektsiooni.”

Olles intervjueerinud arvukalt riigipäid (ühtlasi türanne), tõdes Fallaci, et meie epohhi iseloomustab tõeliste liidrite puudumine.

Islami vastu

“War you wanted, war you want? Good. As far as I am concerned, war is and war will be. Until the last breath!” Oriana Fallaci, “Raev ja uhkus”.

 Veendunud antifašistina ei tunnis­ta Fallaci end ei vasak- ega parempoolseks, sest need on tema arvates nagu kaks nägu peegelpildis – üheta pole teist. “Ma ei kuulu ühtegi kabelisse, et teiste rünnete ohvriks jääda,” on Fallaci öelnud.

Tegelikult on tihti tema ise see, kes teisi ründab. Oma vastuolulise kirjatööga on ta aastakümneid solvanud islamiusku. Menuteoses “Mees” värvib Fallaci musta pessimismiga kogu Euroopa tuleviku, öeldes, et “moslemite suurenev osakaal Itaalias ning kogu Euroopas on võrdeline siinse vabaduse otsese kadumisega”. Fallaci arvab, et Lääs käib allakäigu rada, olles ise selle tee valinud: “Me ei jää ellu, kui me ei tun­ne minevikku. Me ju teame, miks kõik eelnevad tsivilisatsioonid on kokku varisenud – heaolu, rikkuse, moraali­lõt­vuse ning spirituaalsuse tõttu. Kohe kui olete oma põhimõtetest ning väärtustest lahti öelnud, olete surnud, nagu hukkub ka teie kultuur ning tsivilisatsioon.”

Mitmed tema raamatud sisaldavad laimavaid väiteid islamiusuliste aadressil. Suurt vastukaja põhjustas eelmine teos “Raev ja uhkus”, mis ilmus kaks nädalat pärast 11. septembri terrorirünnakuid. Selles väitis Fallaci, et Lääne kultuur on islamist kõrgem. Raamatu eessõnas saatis kunagine sõjakorrespondent sõnumi islami terroristidele: “Ma sündisin sõtta ja kasvasin selles üles. Ja ma tean teda paremini kui teie, ja olen sestap teist palju tugevam!”

Oma viimases üllitises “Mõistuse jõud” arutles aga Fallaci, et Euroopast on saamas islami provints ja koloo­nia. Samuti väidab ta, et pole alust arvata, nagu oleks olemas hea islam ja halb islam.

Miljoneid eksemplare ostetud raamatus tõotas Fallaci Vana Maailma langemist islami dominatsiooni alla, tema sõnul on lääne kultuur lasknud end jõuetult moslemi poegadel kukutada. Fallaci sulest tulevad ka kibedad rünnakud Euroopa islamiusuliste pihta. Näiteks, et “Euroopa pole enam ammu mitte Euroopa, vaid Euraabia ehk islami koloonia, kus islami invasioon ei kehastu mitte üksnes materiaalsetes väärtustes, vaid ka mentaalselt ning kultuuriliselt. Ning vastutulelikkus sissetungijate suhtes on mürgitanud siinse demokraatia iseenesestmõistetavate tagasilöökidega sõnavabadusele ning vabaduse mõttele üldse.”

Säärased mõisted nagu “sissetungijad”, “invasioon” või “koloonia” on poliitiliselt mittekorrektsed seisukohad, mille eest tuleb vastutust kanda. Ühes oma artiklitest on ta musulmane nimetanud koguni “karjaks, kes paljunevad kui rotid”.

Fallaci arvab, et 20. sajandi lõpus surid välja ka poliitilised liidrid. Samas annab ta lootust uuele paavstile, kes tema arvates ainsana suudaks vastu astuda maailmas jõudu koguvale islamile.

Eelmine paavst Johannes Paulus II ei teeninud aga oma määratu võitlusega ülemaailmse rahu eest Oriana heakskiitu, sest vabandas moslemite ees ristisõdade pärast. “Kõige Püham Isa,” kirjutab ühes artiklis Fallaci, “kogu lugupidamise juures – te meenutate mulle saksa-juudi pankureid, kes laenasid 1930ndatel raha Hitlerile, lootuses end päästa; ning kes mõni aasta hiljem lõpetasid krematooriumiahjudes.”

Vangi 75selt

Oriana Fallaci moraalitunne on küsitav, tema kombekuses kaheldakse ning oma ütlustes on ta valimatu. Kuid poliitiline pöörasus on võrdeline tema imetlustvääriva ajakirjanikutöö ning intervjueerimistehnika tulemustega.

New York Timesi reporteri hinnangul on Fallacis kokku saanud suure kirjaniku psühholoogiline taip ning kasvatamatu ja uudishimuliku lapse lugupidamatus. Euroopas aga leitakse, et kombetus on piisav, et ajakirjanik kohtus süüdi mõistetaks.

Oriana Fallaci puhul pole kohtunike silmis aga niivõrd ärritav tema sõnade valik, kuivõrd nende toon ja koosmõju. Teisisõnu on Fallaci terava keelega sõnameister, kes on Euroopa poliitilise eliidi silmis muutunud justkui radioaktiivseks plahvatusohtlikuks aineks päevalehtede esikülgedel.

Ajakirjanik Christopher Caldwelli sõnul rünnatakse Fallacit vahetpidamata, ometi pole siiani keegi suutnud tema argumente ümber lükata. Oma äärmuslike seisukohtadega riskib Oriana Fallaci Itaalias kaheaastase vanglakaristusega, mille peale ta küll ainult naerab: “Kui ma kohtuprotsessist kuulsin, naersin end hingetuks. See on tõeline tunnistus sellest, et kõik, mida ma ennustanud olen, vastab tõele.”

Vähktõvest laastatud tervisega ajakirjaniku võttis uurimise alla ­Itaalia Bergamo linnakohus, süüdistuseks islami kui riigi tun­nustatud religiooni rüvetamine. Oria­na ise pole kindel, kas ta protsessi ajal veel eluski on, haiguse tõttu on ta 75aastasena üsna jõuetu. Proua loodab siiski kohtuistungile jõuda, et ära oodata kohtuotsuse langetamine. “Sono sicura che saró giudicato colpevole!” ütleb ta itaallasliku uhkusega: “ma olen täiesti kindel, et mind mõistetakse süüdi!”

Õnnelik lõpp

Oriana Fallaci on avaldanud soovi, et tema hauakivile graveeritaks sõnad “Oriana Fallaci, kirjanik”. Ajakirjandust käsitleb ta päevakajalise, mööduva väärtusena, kuid raamatutel on püsiv mõjujõud. Tema raamatuid on tõlgitud 31 keelde, ena­mik neist on bestsellerid. Raamatut Vietnami sõjast, mis kannab pealkir­ja “Kiri sündimata lapsele”, müüakse siiani tuhandeid eksemplare, ning koos teise auhindu võitnud teosega “Mees” kuulub see maailmakirjanduse paremikku. Teose “Inch’allah” leiab aga ilmselt nii mõnestki Lähis-Ida kodu raamaturiiulilt.

Elades juba aastaid New Yorgis, keel­dub Oriana kategooriliselt intervjuu­dest. Ta ei vasta telefonile ning talle ei saa saata e-maile. Ka oma lähimate sõprade tarvis on tal omad salakoodid, kui nad omavahel kohtuvad. Siiani suitsetab ta viiskümmend sigaretti päevas ning töötab praegu romaani kallal “Minu laps”.

Kui talle teatati halba uudist vähihai­gusest, ei küsinud Oriana mitte seda, kui palju tal veel elada on jäänud, vaid mitu raamatut ta veel jõuaks kirjutada. Vähiga peab arrogantne Fallaci aga dialoogi: “Olgu sa neetud, sa elad tänu sellele, et mina sind elus hoian.” Ja islamiäärmuslastele, kes ta ammu surma on mõistnud, hüüab ta “Fuck you!”, ning süütab järjekordse eluohtliku sigareti.

Oriana Fallaci on teinud kaastöid muuhulgas väljaannetele Time, Washington Post, Los Angeles Times, New York Times, New Yorker, Wall Street Journal, New York Observer, Rolling Stone, Esquire, Life ja mitmed teised.

Ta on korduvalt võitnud erinevaid ajakirjanduspreemiaid, olnud reporter neljas sõjakoldes ning andnud loenguid Yale’i, Chicago, Columbia ja Harvardi ülikoolides.

Tema süüasi tuleb Bergamo kohtus menetlusse 2006. aasta juunikuus.