Möllumehi ja miilitsaid
Huvitav, kas “suvelavastus”, nagu määratleb etenduse zhanri kavaleht, on midagi muud kui “talvelavastus”? Kas suvelavastuseks kirjutatakse “suvenäidendeid”? Küllap jah. Näiteks sellesuvine Kivastiku Viiralti-lugu on üsna koomiline, aga aine pakub võimalusi ka tragöödiaks. Arvan, et talvise variandi oleks isegi naljajanune Kivastik nukrama teinud.
Wiiralt on Eesti kultuuri vaikiv heeros. Ainus trükiallikas, mis Wiiraltis inimesena mingi pildi annab, 1954 Lundis Bernhard Kangro koostatuna ilmunud “Eduard Wiiralt 1898-1954 : Mälestusteos”, kinnitab seda kujutelma. Viiralt rabas tööd, pummeldas, kuni kolmekümnendate keskpaigas karskeks hakkas, oli kohvikus, käis kellegi ateljees külas ja enamasti ikka vaikis. Paistab, et tegu oli äärmiselt kinnise inimesega, kelle väljund ja side inimilmaga oli peaasjalikult tema kunst.
Näitelaval on selline kangelane muidugi raskesti esitatav, äärmiselt ebadramaatiline materjal. Ühest küljest ei sobi Viiraltile suhu panna sõnu, mida ta ei kõnelnud, teisalt on vaikivat kangelast suveõhtuses Viinistu katlamajas raske välja kannatada. Päästerõngaks näitekirjanikule võiks sel puhul osutuda naine: tänu Eestisse jõudnud päevikutele on teada vähemast üks Wiiralti muusa, Nelly Stulz - armuke, modell ja metseen, tõenäoliselt saksa-juudi päritolu Strasbourg’i daam, kellega kunstnik katkestas suhted 1933 (vt Harry Liivranna artiklit Areenis 04.05.05). Aga küllap on sestki suhtest (esialgu) vähe teada.
Mart Kivastik on probleemi lahendanud kavalalt: ta on toonudki Viiralti lavale vaikse mehena, aga et näidend oleks siiski atraktiivne, on ta graveerinud kunstniku portree väga avarasse raami. Nimelt on selleks raamiks kaks koomikut, kaks miilitsauurijat, kes sõidavad 1940. aastal Tartusse Pallasesse uurima Nikolai Triigi väidetavat enesetappu (EKABL ütleb küll,et Triik suri Tallinnas ning vist infarkti). Nende suu kaudu kuuleme miilitsate värvikaid arvamusi kunstist. Nende uurimistoimingud lisavad etendusele tarvilikku dünaamikat ning mõned teatraalsed kujundid on tõesti ilusad, samas on tšekistriomantikaka ka pisut kulunud vote. Koos võmmidega tõuseb kolmandaks raamtegeleaseks nende auto, kõige vanem Moskvitsh. Kõikuvat ja hüplevat väikeautot armastab väga ka Itaalia neorealistlik filmikunst ning sellest pärinevaid tsitaate on Toompere-Kivastiku-Õunapuu meeskond ennegi armastanud, nagu “Savonarola tuleriidast” näha.
Võib ju ka küsida, et mis need miilitsad Wiiraltisse puutuvad, rahvalikke arutlusi kunstist saab ju internetikommentaaridest niigi küllalt lugeda. Lõpuks saab neist üks veel ajaloo-ohvrina hukka, aga koomiku surm ei kanna küll piisavalt ajalootraagika sümboolikat. Niisiis toredad poised, aga neid näidatakse loo seisukohalt justkui palju. Ometi on Mait Malmsteni ja Tiit Suka osatäitmised oma plakatlikkuseski kütkestavad.
Järgmine raam vaikiva Viiralti umber on sisering: tema kolleegid ja kamraadid kunstiühingust “Pallas”. Autor kinnitas, et on end ainega korralikult kurssi viinud ning seega tuleb tõdeda, et eestiaegsed kunstnikud olid ikka kohutavad joomakoerad. Et Wiiralti Pariisi-stipendium kaks korda järjest maha joodi on muidugi kultuurilooline fakt. Mõistagi saab siis ainus karskem mees seltskonnas, Tuglas (kes ülejäänud jõuramite kinnitusel olevat ka nendega Pariisis litsimajas käinud) kohe naljanumbriks. Keda veel oleks nii mõnus koomikaliistule tõmmatakui tõsimeelset kirjanduspaavsti. Eriti karrigeeritud on tema abikaasa Elo (Harriet Toompere, hea kõigis etenduse rollides), kes kujutatud ümmardaja-kodukana, kuigi oli pigem end mehe suuruse paistel soojendav tubli mänedzher ja osav seltskonnategelane. Tegelikult mind selline ajalooliste tegelaste “inimlikutamine” ei häiri, seda on kirjanduses ju ikka tehtud, aga meie häda on see, et kardetavasti on see ka kõik, mida enamik vaatajaid kõnealustest tegelastest teavad ning biograafiaid, kust järele vaadata kuidas “tegelikult oli”, pole ju kuskilt võtta.
Etenduses heljub eestiaegsete pallaslaste üle lõbususe vaim ja see on tore. Keset möllumehi seisab vaikiv sissepoolepööratud Wiiralt (Jan Uuspõld), vahel kipub kellelegi lõuga andma (pole küll kuulnud, et Wiiralt löömamees oleks olnud). Jan Uuspõld saab oma osaga üsna nooblilt hakkama, temast on saanud niisugune kõigemängija nagu Anthony Hopkins. Mõlemad mängivad Z(S)orrot ja kui vaja, siis Picassot ja Wiiraltit kah. Esitades vanematele saadetud kirju oma kunstnikukutsumuse paratamatusest, aimub Uuspõllu Wiiraltis tõsist kunstnikutraagikatki. Mingit suurmehe sisemist olemist tema iseeneset napp roll välja tuua ei võimalda.
Kivastik ja Toompere paistavad olevad head teatraalse kujundi loojad. Lavastuses on palju nalja ja nauditavaid stseene, kõva hoog on kogu aeg ülal. Tüki mängulise vaimu tõttu ei pahanda ka anakronismide üle, nagu näiteks Valgre Tartu Marsi laulmine, mis Pallase kuldaegadel polnud veel sündinud. Või et keegi nimetab Vardit, kes tollal oli ju veel Bergman… Suvelavastus, aga mitte kultuuriloo õpik.
See, mis eseenesest nauditavast etenduses segas, oli õigupoolest liiga väiksed toimetajakäärid. Vahest olen ma eluaegse toimetajana professiooni ohver, aga etenduse lõpp venis, mõne stseeni võiks ülejäänutele keskendumise huvides maha võtta. Ja teiseks ootasin lõpus kuidagi alateadlikult valgusvihu keskendumist Wiiraltile, siis võiks raam juba tagaplaanile jääda. Ning kui finaal läheneb, pole vaja komejandiga enam hoogu anda, isksuselugu mängib siis juba niigi.
Aga kokkuvõttes: kultuuri on ja nalja saab, tuleb ära vaadata.
Mart Kivastik. “Põrgu Wärk”.
Suvelavastus kunstnik Eduard Wiiralti elust ning temaöhe tuntuma teose “Põrgu sünniloost”.
Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Mare Raidma.
Mängivad Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Harriet Toompere, Hendrik Toompere, Tiit Sukk, Raimo Pass, Sulev Teppart ja Margus Prangel. MTÜ R.A.A.A.M. 2005.
Eelesietendus 8. juulil Viinistu Kunstimuuseumis.
