Miks kunstiajaloolaste ja keeleteadlaste töödele teadusgrantide jaotamine nii keeruliseks on tehtud, küsis minult ükspäev kunstiajaloolasest kolleeg Rein Loodus. Miks ajakirjades Kunst.ee või Looming avaldatud tõsist, kümnete viidete ja selgitustega artiklit ei arvestata teadusartiklina? Miks teaduskogumiku koostamist teadustööna ei käsitleta?

Need on rahvusteaduste edasikestmise jaoks määrava täht­su­sega küsimused, millest nüüd õnneks kaks viimast Sirpi on tänu­väärselt ka avalikkust informeerinud. Kuid oleks huvitav teada, kes on need haridus- ja teadusministeeriumi “tarkpead” – nimeliselt – kes on sellised seadused välja mõelnud. Neid nimesid on meil õigus teada, me maksame neile ju maksumaksjana palka.

Teiseks aga haakub grantide ja teaduse klassifikatsiooniküsimusega küsimus eestikeelsest teadustööst ja lektooriumidest. Näiteks, kas kõrgkoolis tohib loengupidajana töötada Eestis sündinud muulane, kes ei valda loengupidamiseks piisavalt eesti keelt? See küsimus tekkis taas kolleegidega rääkides, kui hämmastusega lugesime, et Tallinna ülikooli tantsuseminaris peab loengu inglise keeles Tartu ülikooli semiootik Jelena Grigorjeva, kes pole TLÜ pressiesindaja sõnul võimeline eesti keeles esinema.

Milles siis asi? Kui vene kooli direktorilt nõutakse eesti keele oskust, siis miks ei nõuta seda kõrgkooli õppejõult? Millest selline vahetegemine? Kas nõukogude aeg polegi otsa saanud? Ja mida kostab keeleinspektsioon?