08.05.2009, 00:00
Mõnikord ikka veab!!!
Täpselt sel päeval, mil me Mehhikost tagasi saabusime, jõudis Eestisse esimene uudis seagripipuhangust Mexiko Citys. Meie olime sellest kirevast ja sõbralikust linnast lahkunud just siis, kui seal registreeriti esimene haigusjuhtum, kirjutab kriisitsoonist naasnud Inga Raitar.
Mexico City eest meid tegelikult hoiatati juba sinna minnes – et seal on
õhk nii saastatud, et kui päeva seal oled, oleks nagu paki kanget
suitsu ära tõmmanud. Või et kriminaalid ja narkomaffia
notivad seal üksteist maha ega hooli turistidestki. Tegelikult oli
õhk Mexico City kesklinnas täiesti sumuvaba, tänu parkidele
isegi ehk värske. Ja nii turvalise atmosfääriga kesklinna pole
ma üheski maailmalinnas kohanud – politsei oli igal nurgal, aga ka
seal, kus neid ei paistnud, olid kohalikud naeratavad. Mehhiko üheks
eripäraks näiski olevat rõõmsameelsus –
laupäeva õhtul, kui me kohale saime, käis hotelli
kõrval pargis lihavõtte esimese püha tõttu totaalne
salsatantsimine. Tantsijad olid umbes 40. ja 60. eluaasta vahel
tüsedamapoolsed onud ja tädid, kes liikusid nii graatsiliselt ja
rütmi tajudes, et puisevõitu eestlasel vaaadates kade hakkas.
Sealsamas pargi teises servas tegid oma rahvuslikku
ülestõusmispüharituaali mingi indiaani rühmituse liikmed.
See polnud raha eest turistidele esinemine (mida hiljem kohtas paljudes
restoranides, vaid tõsine ürgrituaal – trummid
põrisesid, viiruk suitses mitmes anumas korraga, mingitest puuviljadest
tehtud kõristid krõbisesid kümnete tantsijate jalgade
ümber Nelja Ilmakaare tantsu rütmis. Aga kui mõni turist
või uudishimulik kohalik liiga tantsuringi lähedale tuli, suunati
ta sõbraliku, kuid kindla liigutusega eemale, et riituse väge ei
kahjustataks. Üks kohalik – ju sama rühma liige – suutis
mulle puuinglise keeles selgeks teha, et tegu on viljakuse taassünniga,
mida presenteeris ringi keskel puuviljade ja lillede hunnikus kükitav noor
naine. Rituaal oli muistsete asteekide esivanematelt hoitud põlvest
põlve ning selles paigas tegi esoteeriline rühm oma riitust just
sellepärast, et ses kohas kesklinnas oli kunagi asteekide impeeriumi
pealinn ja ka peatemplid. Tõsi, tähtsaima, jumal Quetzalcoatli
templi peale ehitasid vastiku tapjamehe Cortési järeltulijad
praeguse Mexico City katedraali.
Kuna aga kogu linn on ehitatud
kunagisele järvele, vajuvad linnas kõik vanemad majad, eriti just
Cortési kaasvõitleja Pedro de Alvarado poolt tapetud 3000 asteegi
üliku tantsu- ja kultuspaigale ehitatud peakirik. Paras, tahaks kohe
öelda.
Samas on Mehhikos vaadata päris mitmeid
vallutajatest puutumata jäänud muistseid asteekide, tolteekide ja
maiade linnu – neid müstilisi paiku mööda me seal maal
kaks nädalat ringi sõitsimegi.
Sierra Madre
mägedes, paigas nimega San Cristóbal de las Casas, asub üks
maiade järeltulijate keskusi. Siin ei räägi paljud veel
tänapäevani hispaania keelt ega loe-kirjuta mingis keeles. Tegu on
Mehhiko kõige vaesema provintsiga, kus rahvas elab oma iidsetel
viisidel. Ühes külakeses nimega Chomula nägime kirikut, kus
pühakujude vahel talitasid kohalikud šamaanid, kirikupõrand
oli üle riputatud männiokstega ja põrandal palvetasid
inimesed, nende ees 13 kaupa reas nelja värvi – mustad, valged,
punased ja kollased – küünlad. 13 (nagu ka 20 ja 9) olid
maiadel pühad arvud. Valge tähistas ida ja toitu, kollane
läänt ja päikest, punane ja must lõunat ja põhja
ning keskkohta ehk meie maailma sümboliseeris värv, mis ühe
sõnaga öeldes oli ühtaegu nii sinine (taevas) kui roheline
(loodus).
Seega oli kirikust saanud mitte katoliku, vaid püha
maa-ilma tempel. Muide, ses kirikus oli vastu hambaid saamise ja fotoaparadi
lõhkumise ähvardusel keelatud pildistada, ka ei sallinu
d kohalikud otse neile suunatud pilditegu ei turul ega mujal – ehk
võtab valge mehe masin hinge vangi vms.
Sealkandis tegutseb
ka radikaalrahvuslaste või revolutsiooniliste vabadusvõitlejae
rühmitus nimega zapatistid, kes tänapäevani mõnikord
turismibusse kinni peavad ning “viisakalt, kuid konkreetselt”
paluvad turistidel loovutada raha ja kuldesemed revolutsiooniürituse
toetuseks.
Selliste isehakanud robinhoodlaste vastu on teel
läbi mägede püsti pandud hulk sõjaväeposte, kuid
nagu selgub, võib elus zapatisti päris lähedalt näha
sõjaväelaste väljasolekust hoolimata.
Et siis
sõidab meie 15 eestlasest templi- ja kultuurihuviliste bussikene
mööda selvaga palistatud mägiteed, ja ennäe – lendab
mööda ühegi eraldusmärgita helikopter. Jõuame
külakesse, mille elanikud mingil põhjusel kõik taevasse
vaatavad, nagu laskuks sealt oma kunagist lubadust täites Suur Sulismadu
Kulukan isiklikult, ja pistavad kõik mingis seletamatus suunas punuma
– lapsed ees, mehed-naised järel. Olles jõudnud bussiga juba
külakese servale, avaneb meie ees pilt, kus vaevalt sada meetrit teest
kõrval põllulapil maandunud helikopterist astuvad välja
mustades sukkmaskides mehed, automaatrelvad rinnal rippumas.
Külarahvas seisab aupaklikult teservas ning vaid meie bussijuhi pilk
tahavaatepeeglis reedab pinget. Ja siis, ohutus kauguses, pääseb
suust kergendusohe.
Aga kui oleme tulnud imekaunist helesinisest ja
umbes 30 kilomeetri kaugusel turvaliselt sõjväepostiga
kaitstud Aqua Azuli kaskaadidega jõest ujumast ja sõidame Uxmali
poole edasi, näeme, et meie tund tagasi tuldud tee on millegipärast
suure hulga sõjaväelaste poolt suletud.
Muidu on
Mehhiko aga üliturvaline, kohalikud kaupmehed pole pealetükkivad ja
on kaubeldes väga ausad – viiekroonise vahetusmündi, mida sa
ise ei märkaks tagasi võtta, toob tänavakaubitseja kas
või järele joostes sulle ära. Ja millised tänavamuusikud
ja milline rahvuslik käsitöö kõigil turgudel! Kohe hing
nutab sees, kui kuulen nüüd uudistest, et ses va gripihirmus
kõik turism, mis nobenäpp-tädide tikandid kokku ostis, kokku
kuivab ning rahvapidusid pidada on keelatud.
Kolmandaks vedamiseks
võiks lugeda juhuslikku kohtumist magava boamaoga. Madudekultus oli
muistsete Mehhiko kultuuride läbiv motiiv, madu aga kõige püha
ja targa kehastaja. Seega kohtuda Suure Maoga on ülim, mida sel maal
sinuga juhtuda saab. Enne seda olime näinud tervelt kuut magavat
krokodilli, kui sõitsime Sumidero kanjonis Grijalva jõel. Aga
siis oli meil mootorpaat ning krokud jõeäärsetel puunottidel
või kividel paduuimased ehk siis ainult pildista, ei mingit ohtu.
Boa – snake, nagu teda mulle tutvustati – aga oli
pooleteise meetri pikune ja magas otse keset turistide poolt väga
armastatud Playa del Carmeni linnakese keskparki tee ääres. Playa del
Carmen on tunduvalt meeldivam puhkusepaik kui üleamerikaniseerunud ja
kõrghotellidega sealsamas kõrval asuv turismi meka Cancún,
mille lennujaama kaudu me lõpuks ka koju tagasi lendasime. Ja
mistõttu gripihirmust piiksugi kohapeal ei kuulnud, sest kes see ikka
kuurordis peesitavaid turiste hirmutada tahab. Siiani peaks Kariibi mere
äärne kurortide kant gripiviirusest puutumata olema, kui internetti
uskuda. Eelviimasel päeval jalutasin hotellist linnakese keskosa poole, et
osta viimaseid kinke kodustele. Ning kuulsin kahe kohaliku hotelli-boy
rõivas nooruki hõikumist tee ääres. “Snake,
snake!” vii
pasid nad mulle laialt naeratades kutsuvalt. No ja alguses ei näinud, sest
puude all oli leheräbu, kuid seal, vaevalt paari meetri kaugusel ta oligi
– ilus, läikiv ja end silmusesse kerinud kuningboa. “He sleeps
here every day this time,” seletas üks noorukitest
rõõmsalt, nagu oleks turistile boa näitamine kohe hotelli
territooriumi värava juures täiesti igapäevane
ettevõtmine. No kui sliibib, siis pole ju vaja peljata, mõtles
siinkirjutaja ja pistis ühele noortest meestest oma fotoaparaadi ning 10
peesot pihku, et poiss temast laisa madu-ussiga pilti teeks. Poiss hetke
kõhkles, kui teepiirde turvalisusest alla puuderägusse astus, kuid
foto tegime ära. Mis näitab veel, kuidas mehhiklased turisti
rõõmuks peaaegu kõigeks valmis on.
Tegelikult
loodan ma siiralt, et see gripihullus varsti üle läheb. Sest Mehhiko
on igatahes üks maa, mida kindlasti tasub külastada. Mitte ainult
kultuuri ja ajaloo, vaid ka fiilingu, inimeste, köögi pärast ja
kümnel muul põhjusel.