filmis “Mine ja vaata” on lõpupoole järgmine stseen: peategelane, noor partisan, tõstab
Adolf Hitleri
portreega silmitsi sattudes püssi, et sihtida vihatud nägu; samal hetkel laseb Klimov autentsed dokumentaalkaadrid tagurpidi jooksma – näeme lähtepositsioonidele tagurdavaid tanke, vähikäiku marssivaid sõdureid, pommikoormaid oma kõhtu imevaid lennukeid, tuhast püsti tõusvaid linnasid … (Klimov kasutab sama nippi, mida ammu aega enne teda Kurt
Vonnegut
“Tapamajas nr.5”), siis näeme saksa rahva juhi noorenemist viiekümneaastasest neljakümneseks, seejärel Esimese maailmasõja sõduriks, noorukiks, lõpuks ema süles istuvaks lapseks. Väga nunnuks, olgu lisatud. Sel hetkel langetab Klimovi filmi peategelane püssi. Ema süles istuvat last, isegi kui see on Adolf Hitler, ta ei suuda tulistada. Lapses võib olla tulevase massimõrvari potentsiaal, kuid see on meie eest varjatud. Laps on laps. Ning see, lähtudes üldinimlikust moraalist, muudab ta puutumatuks.

4.detsembril esitleti Vene Draamateatris mängufilmi “Kurakäsi” (Der Linkshänder/Levša/The Lefthander). Lvovist pärit vene režissöör Juri Kuzin saavutas selle lühifilmiga 1999.aastal Cannes´i festivalil suurt tähelepanu. Oluline saavutus, sest tänu sellele sai Moskvas filmiinstituudis õppinud ning seal näguripäevi näinud (sõna otseses mõttes nälginud) Kuzin vene filmimaailma vägevatelt – Nikita Mihhalkovilt täpsemalt – rahalist toetust õppemaksu tasumiseks.   

Kuzini film on Adolf Hitleri lapsepõlvest. Rõõmutust lapsepõlvest. Siit tulenevalt on teda süüdistatud kõiksugu surmapattudes, milledest konjuktuursus on kõige leebem.

Kuzin tuli Tallinnasse PÖFF-i vaatama, ehkki tema enda filmi festivali ametlikus programmis polnud. Aga ta näitas seda Vene Draamateatrisse kogunenud kohalikest vene kultuurihuvilistest koosnenud mitte kuigi arvukale seltskonnale. Ürituse võlu oli selles, et filmi looja suhtles pikalt publikuga, rääkides õige slaavlasena kõik hinge pealt ära.

Kuidas kujutab Kuzin pisikese Hitleri eludraamat? Väike Adolf, nii 7-8 aastane poisike, evib silmapaistvat kalligraafilist  osavust. Kui despootlik meesõpetaja käseb lastel esimesel koolipäeval vihikusse kirjutada ees- ja perekonnanime, pistab poiss sule tindipotti ja vuhib fraktuurkirjas “Adolf Schicklgruber”. Paraku vasaku käega. Siinkirjutaja ei tea täpselt, miks oli nõukogude ajal koolis vasakukäelisus taunitud ja kas sellel on kodanlikesse aegadesse ulatuv traditsioon (küllap vist, sest onanismivastased hoiakud kopeeris nõukogude pedagoogika üks-üheselt 19.sajandi kodanlikult kasvatusteaduselt) - igatahes Kuzini tahtel on see muutunud keelatuks ka 19. sajandi Austria-Ungaris. Õpetaja viibutab Adolfi ees kantsikut ja teatab, et nii ei lähe. Ta teatab Adolfi vanematele, et vasakukäelised tema koolis õppida ei saa. Adolfi vasak käsi seotakse kinni ning teda sunnitakse kirjutama pikki tekste parema käega. Kui koolis kästakse järgmine kord vihikusse oma nimi kirjutada, venitab lapse kohmakas parem käsi vihikulehele  konarlikud pookstaavid “Adolf Hitler”. See on hetk, kui kunstihuvilisest lapsest Schicklgruberist saab tulevane mostrum Hitler. Kuzin annab füüreri eludraama edasi 19 minutiga. Film on must-valge ning kergelt udune nagu fotod vanaaegses perekonnaalbumis. Seal räägitakse saksa keelt pehmes austria dialektis, väikest Adolfit mängiv vene poisike on nagu kaks tilka vett sarnane tegeliku füüreriga tema lapsepõlves. Ajalooline ebakõla on aga selles, et Hitler polnud vasakukäeline. Kuzin mõtles tema lapsepõlvedraama välja ning selle eest on talle ka etteheiteid tehtud. Vene Draamateatris küsis üks mees, kas selline väljamõeldis on ajaloolist tõde silmas pidades lubatud. Filmi looja arvates on, sest Hitleri lapsepõlvest pole suurt midagi teada. On vaid teada, et midagi oli seal väga valesti. Kunstnikule on antud õigus fantaseerida, mis nimelt oli valesti ning Kuzin otsustas kujutada vasakukäelise lapse murdmist paremakäeliseks.

Hitleri biograafid viitavad sellele, et poisi isa Alois, kes oli riigiametnikuna tõusnud tema jaoks kõrgeimale positsioonile (Aloisi puudulik haridus seadis karjäärile tõkked, kuid omas ühiskonnakihis oli ta väga edukas), soovis pojale samasugust tulevikku. Ent ajalooline pisi-Adolf tahtis saada kunstnikuks. Millised pinged valitsesid poja ja türanliku isa vahel ning mida Adolf pidi isaga võideldes üle elama, võib vaid aimata. Kuzin leidis kokkupõrke edastamiseks sobiva metafoori, mis mahtus täpselt 19 minutilisse ja 2000 dollarilise eelarvega vändatud tudengifilmi.

Miks sünnitab vene kultuuriruum filmiloojaid, kes söandavad näidata asju, mida teised ei tihka? Võibolla on asi vaimses surutises, millega võideldes ollakse valmis hulljulgeteks tegudeks. Võibolla aga tuleb loomingulist allikat otsida Kuzini enda lapsepõlves, mis möödus internaatkoolis. Õnnelikud inimesed ei loo vapustavat. Seda suudavad vaid õnnetud.