Monteverdi peaaegu ­autenses miljöös

Peale esimese, Rootsi kuningakoja Drottningholmi suveresidentsi juurde kuulunud teatri tules hävimist tellis Põhjamaade Minervaks kutsutud kuninganna Lovisa Ulrika arhitekt Carl Fredrick Adelcrantzilt uue teatrimaja. Lossi pargis asuv üsna väike hoone pole väliselt kuigi muljetavaldav. Kui aga õhtul enne järjekordset etendust sütivad kroonlühtrid, elustub hoone maagiline atmosfäär ja publik viiakse otse 18. sajandisse – barokkooperi illusoorsesse maailma. Tegemist on ainulaadse teatriga maailmas, kus tänaseni on kasutusel 18. sajandi originaal-lavatehnika. Kitsal, kuid sügaval laval vahetuvad sujuvalt dekoratsioonid – sammastega paleest saab barokne aed; taevastest kõrgustest laskuvad pilvedel alla jumalused; lainetav meri, kõmisev äike ja välgusähvatused, loojuv päike – kõik see toimib ligi 300 aasta eest valminud mehhanismide abil. See on omaette vaatamisväärsus, kuid autentne on ka esitus, ajastukohane lavastus ja kostüümid.

Sel suvel tuuakse Drottningholmi ooperifestivali raames lavale kolm etendust – ­Händeli “Ariodante” ja “Orlando” ning Monteverdi “L’incoronazione di Poppea” (“Poppea kroonimine”).

Minul õnnestus 31. juulil näha neist viimast.

Esimeseks suureks ooperiheliloojaks nimetatud Claudio Monteverdi (1567–1643) viimane ooper põhineb ajaloolistel sündmustel, mis jäävad ajavahemikku 58–65 a. D. ja jutustab Rooma keisri Nero (ooperis itaaliapäraselt Nerone) abieluvälisest suhtest aristokraatse Poppea Sabinega. Nerone ja Poppea ületavad kõik inimlikud ja moraalsed takistused ning ooper lõpeb nende abiellumisega ja Poppea keisrinnaks kroonimisega.

Johanna Garpe suhteliselt staatiline lavastus jätab võimaluse keskenduda suurepärasele muusikale meisterlikus esituses ning nautida väikesi sümboolse tähendusega nüansse. Juba süžeest tingitult üsna erootilisele lavastusele lisavad veelgi vürtsi mitmed meestegelasi esitanud naisosatäitjad (Nerone osas suurepärane sopran Charlotte Hellekant) ja vastupidi (La Fortuna, Nutrice – tenor Johann ­Christenson), mis sõltuvalt tegelaskujust teenib kohati ka koomilist eesmärki (vuntside ja roosa kleidikesega Amore – kontratenor Daniel Carlsson).

Peale nimetatud solistide jätsid erakordselt hea mulje filosoof Senecat esitanud bass Lars Arvidson ning tenor Thomas Walker keisri sõbra Lucano rollis. Drottningholmi teatriorkester oli seekord esindatud vaid 12 muusikuga, sealhulgas Inglismaalt pärit dirigent Mark Tatlow, kes juhatas kogu etendust meisterlikult klavessiini tagant.

Tore paralleel etendusega tekkis seoses Stockholmis samal ajal toimunud festivaliga Stockholm Pride, mille tõttu sarnaste kostüümidega tegelasi võis kohata tänavatel ringi liikumas. Geiparaadi auks oli isegi linnatransport ehitud vikerkaarevärviliste lipukestega – märk riigi tolerantsusest, mis omakorda rakendub väga edukalt turismivankri ette, tuues lisaks ooperisõpradele linna väga mitmekesist seltskonda kogu maailmast.