MÖÖDA TRAGÖÖDIA SUGUPUUD RONIDES

Vaino Vahing analüüsib Mati Undi individuatsiooniprotsessi lavastuses “Vend Antigone, ema Oidipus”;“Vend Antigone, ema Oidipus”;Tragöödia Sophoklese ja Euripidese ainetel;Tekst, lavatsus, lavakujundus, muusikaline kujundus Mati Unt;Kostüümid Jaanus Vahtra;Esietendus 2. veebruaril Vanemuises

Esietendusejärgselt saatis Unt mulle järgmise meili:“Ma pole veel nii julge, et välja öelda: etendus kujutab endast minu (enda) individuatsiooniprotsessi. Esimene vaatus kui elu Tartus (vahingud, hermakülad, ebamäärased, sihita ekstaasid). Teine vaatus kui küpsemine, teatud enesekindluse idanemise hetked (Kierkegaard, Kaljujärv jne.) Kolmas vaatus kui minu elu olevikus (Kersti kui mina, Heinloo kui Mati alter ego).”

Jah, olen nõus, sest see oleks Undi kui kunstniku elustaadiumide karkass, kas just nagu Kierkegaardil, aga sinna poole küll. Püüan järgnevalt sellele luuredelile liha külge pookida, ning teen seda "Vend Antigone, ema Oidipus” ümber ja kaudu.

Jätame esialgu kolme näidendi veidi võõristava üldpealkirja kõrvale ja asume vaatuste kallale, silme eest Undi kui kirjanik-lavastaja või lavastaja-kirjaniku portree. Alustame esimesest vaatusest - või  kui Undi vaimse isa Kierkegaardi elustaadiume järgides – esteetilisest staadiumist , selle lavalisest variandist “Bakhandid”.

Olen täielikult nõus Undi enda hinnanguga sellele vaatusele – minevikuline teatraalsus (või siis unzeitgemässige Theaträlität). Mis siis Unt 30 aastat tagasi tegi, mis teatrit ta tegi? Veidi avaldatut: “Thespise” Teatriglossaariumis kirjutab Unt enne Andrejevi “Sina, kes sa saad kõrvakiile”: “Hermaküla, Tooming, Puusepp ja mina istusime uues, pooleldi sisustatud korteris. Oli karta, et etendust ei lubata meelsalt välja. Mis saab edasi? Küsis keegi. Ei suuda enam elada lapsemänguta, vastas teine näitleja. Grammofon mängis vahetpidamata tangot “Ekstaas” “. Ja edasi  lõigust “Peaproov”: “Tango valjude helide saatel, kogu sajandi ahastuse saatel veerlesid laval näitlejad üksteise embuses. Minu teine naine kaasa arvatud. Ma kõndisin saalis edasi-tagasi, olin oma kõhklused maha surunud, ma olin trupi dramaturg. Mu selja taga avanes uks ja sisenes mu esimene naine, kes oli mu maha jätnud. Ma teesklesin, et ei märka teda. Mulle tuli meelde Fellini “Kaheksa ja poole“ finaal. Ja tango aina mängis, väljakannatamatult valjusti, kogu sajandi magus ahastus”.

See oli tõepoolest Undi esteetiline staadium, ta ei olnud veel lavastaja. Need ajad tulid hiljem. Ja veel mõned read Undi  avaldamata luulepärjast.

Las avab akna nooruk, avab vana jäär.
Siis lahvatavat kuumust täis on ajukäär.
On meil lõpus meie endi vägav agu.
Sa armastad ehk tundeelu arendada, olla ise?
Kuid ära lase mööda süütamise kaunist tundi,
On mõtet olla suurimast küll väiksem, pisem,
Kuid tajuda ja aistida veel väiksemati sundi.

Aitab tsitaatidest. Bakhandid olid laval. Dionysosena võimutses  Tambet Tuisk.  Ja ta oli esteetika ise, nii kehalt kui vaimult. Pani uskuma, et pole head ega kurja,   moraali kui sellist. Ja kui vaja, pole ka meest ega  naist kui sellist – on üks suur orgia. Talle sekundeerisid Rein Oja Teeba kuningana, kes ähmi täis läks kohati ka Dionysosega kaasa. Mängu oli õhus küllaga. Ning punapäised naisbakhandid (Liis Bender, Kersti Heinloo, Külliki Saldre, Kais Adlas, Aivar Tommingas) lõid mingi kaose, mis kiskus kaasa. Täis irooniat ja mõtiskelu püüdsid Teireisias, pime ennustaja (Riho Kütsar) ja Kadmos (Hannes Kaljujärv) päästa, mis päästa annab selles Teeba linnas. Kõik kokku oli kogu etenduse kõige teatraalsem tund ja viis minutit. Ja ma olen nõus looja Undiga, et see oli minevikuline teatraalsus,  aga selles polnud midagi halba. Nostalgiat kui meeleolu ei tasu kunagi enneaegselt hukka mõista.

Undi individuatsiooni  esteetiline elustaadium – täna ja siin – sai läbi. Tuli elustaadium, kus märksõnaks on valik, ja eelkõige selleks, et iseendaks jääda. Või teiste sõnadega kuningas Oidipuse ambivalentsuse ahelad. Isa Laios on tapetud, emaga ollakse abielus, kooselust juba õed ja vennad, järgmise elustaadiumi tegijad. Ja siis, justkui valimiskampaanias (õnneks ei ütle Unt seda otse), tuuakse välja luukered. Poeg on tapnud oma tõelise isa ja sigitab lapsi oma emaga. Tuleb teha valik ja selleks on vaja väljaselgitada tõde. Aega mõtisklustele ja kahtluste peletamisele, nii kulubki kogu vaatus. Ja kui kohatu mõnele see ka ei tundu, ütleb tõe, (Undi versioonis erakordselt ropu tõe) välja Teireisias (Riho Kütsar). Kui psühhiaatrias räägitakse melanhoolsest raputusest, mis raputab inimest kuni enesetapuni või selle eitamiseni, siis ropp, pime Teireisas raputas vaatajat oma erakordselt võika ropendamisega. See oli Undi poolt lavastusse sissekirjutatud proovide käigus. Ja seda roppust oli  “natuke liiga  paksult”, kui tsiteerida professor Anne Lille (Postimees, 5.veebr.). Aga kohe tabas vaataja, et kui juba kord kogu tõde ropult välja öeldud, siis ei saa ega ole enam midagi tagasi võtta – igasugune vabandamine sellise suupruukimise pärast oleks tühistanud katartilise võlu. Mõtlesin Riho Kütsarist kui näitlejast. Et küll sai ikka suu puhtaks rääkida, küll tegi seda vabalt, lopsakalt, mahlakalt ja mis peamine, õigel ajal. Kohe see Oidipuseni ei jõudnud. Ta vajas tõestust, mis talle endine karjus ka tõi. Kuulates ja vaadates seda Kaljujärve Oidipuse eksirännakuid, meenus ta Hamlet, mõni aasta tagasi samalt lavalt. Sest oli ju ka Hamlet üks suur ambivalents, oma “olla või mitte olla” olemisega.

Ka selles vaatuses oli halvamaigulist teatraalsust, sümboleid, otseütlemisi ja vihjeid, kuid kogu tegevus oli kantud eetika printsiipidest. Unt eksles tõepoolest juba eetilise staadiumi piirmaadel (etenduse ajal ma nii veel ei mõelnud, hiljem aga küll).

Kummaline aga oli see, et Unt ettevalmistamise käigus töötas läbi ka kogu Oidupuse psühhoanalüütilise tõlgenduse literatuuri, kuid otseseid jälgi sellest lavastuses ei kohanud. See on hea märk, individuatsiooni tunnusmärk.  

Mis saab edasi, kuidas Unt kolmanda vaatusega, kolmanda näidendiga “Antigonega” välja vedas? Olin talle juba paar kuud tagasi, teksti lugedes, teinud mingi märkuse, et “Antigone” oleks justkui kõige vähem (minu kujultuses)   läbikirjutatud.  Unt sai sellepeale pahaseks, kuidas ta ennast õigustas, ei mäleta enam. Ja see polegi tähtis.

Ühes oli mul ikka õigus, et “Antigone” oli “kokku surutud”. Realismi, reaalpsühholoogiat oli vähe. Aga Undi õigustuseks, kui ta tahtis selles vaatuses saavutada midagi ligilähedastki religioossele staadiumile, siis sellise lavastusliku lähenemisega ta lähenes sellele. Sest ma annan endale aru, et  Undi  kolmkümmend aastat tagasi kirjutatud “Antigone monoloog Kerstile” oli mõeldud  Kersti Kreismanile. Kiusatus ja vajadus on tstiteerida sellest mõni olemuslik rida Antigone pöördumisest Kreoni poole: “Vaata mind, vaata hoolega, ja sa saad aru, et ma olen teinud valiku, nüüd olen ma vaba, täiesti vaba.” Nüüdne aga teisele Kerstile – Heinloole. Jätame Undi enda alter-ego kus seda ja teist, kuid ühte tuleb küll tõdeda,  Undi ettenägelikkust nimelt. Ja ära seletades, et  Kristus ja Kersti on ju kõlaliselt nii lähedased (Klangassoziation), aga ka seda et nad on üks tüvi: Kristiina, kristlane, krestlane, Kersti ning nende  pidev kordamine ja kogu see eriti stiliseeritud lähenemine Antigone ambivalentsile oli ehk ainuõige tee lõpustseenides taotletud kaosele. Lõpupiltide korduvad ütlemised, igaühe-oma-asja tegemine jne – see on ju kaos. Kui aga filosoofiliselt läheneda, siis eksistentsialismi seisukohalt ehk tõepoolest religioossuse maiguline. Sest Antigone käitumismotiiv oli ju teadvustamata (siinkohal on psühhoanalüütikutele Undi versioonis ainet küllaga), meenutades Gide´i motiveerimata tegusid. Sest Antigone enesetapp on eneseleid, analoogne Oidupusele,  destruktiivne, see tähendab autoagressiooni viimane võimalus – enesetapp.

Ja punkti pani sellele elamuslikule tragöödiate triole – ei mäleta kelle suust öeldu – et kõik see kokku ongi üks suur Oidipuse kompleks. Nii see tõepoolest oli. Tahtis Unt seda või mitte.