Moodne Shaw kaptenitekülas
Bernard Shaw "Südamete murdumise maja"
Lavastaja Roman Baskin
Kunstnik Ann Lumiste
Osades: Carmen Mikiver, Epp Eespäev, Kaie Mihkelson, Kleer Maibaum, Roman Baskin, Veikko Täär, Raivo E. Tamm, Volli Käro, Rudolf Allabert või Tõnu Aav, Peeter Jakobi
Esietendus 27. juuni Käsmu Meremuuseumis
Moodsama teatri sõpra võib Käsmu külla viidud suveteater hirmutada: tänapäevastamata ligi sajandi vanune tekst, autoriks kohustusliku kirjanduse vanameister Shaw, ja lavastajaks Roman Baskin, kellesse kriitilisema vaataja usk on viimasel ajal kõikuma kippunud.
Kahtlused kaovad kohapeal kiirelt. Baskin on korralikult lavastanud ja veel paremini näitleb. Tekst on pea pisimategi kohandusteta, kuid sellegipoolest hämmastavalt kaasaegne, tänast fiilingut on märksa enam kui näiteks "Pygmalioni" tekstis.
Põhiteema: sugudevaheline võitlus ja enese müümine abielu nime all on muidugi ajatu. Vaesuse hirm ja iseenese ning oma hinge kuulamise keerukus tuleb Shaw teravas dialoogis raginal välja.
Ebatraditsiooniliste soorollide teema kõlab aga eriti moodsalt. Tugev Hesione (Carmen Mikiver) laseb oma kommipoisist abikaasal Hectoril (Veikko Täär) klähvida ja naiste järele joosta nii palju, kui süda lustib. Peaasi, et ta tavaliseks tööd tegevaks ja koju pajukit tassivaks igavaks isaseks ei muutuks.
Nimiteema - südamete murdumine - ei arene siin sugugi vaid janeaustenliku kiredraamana: teemaks on laiemalt ideaalide purunemine. Paremal juhul aitab see pettunul oma ajastu muutusi paremini mõista.
Näitlejavalik on huvitav. Põneva kooslusega traditsiooniline teater näitab, et vaikselt diskuteeritav repertuaariteatri langus ei pruugi sugugi hirmus olla. Epp Eespäev ja Carmen Mikiver sobivad saatuslik-karismaatilisteks õdedeks hästi. Suurim üllatus oli Tõnu Aava suurepärane roll lavastuse jooksul murduva magnaat Manganina. Kõige mõnusam kuju on aga jäänud Roman Baskinile enesele. Arne Üksküla või Ain Lutsepp, kellele kapten Shotoveri rolli algul pakuti, olnuks kindlasti meisterlikud, aga ehk ootuspärasemad. Baskin on Shaw alter egona muhe veider vanamees, kes vaid ühes olulises monoloogis hakkab kalgistunud rahamaiastele noortele moraali lugema.
Kogu grupi ühtne tunnetus, millest lavastaja Kuku raadio teatrisaates hiljem rääkis oli esietendusel aga veel veidi rabe. Näitlejate tase on lihtsalt ebaühtlane. Näiteks Volli Kärole oligi küll ette nähtud kergelt kohtlasevõitu korraliku papa roll, aga seda oleks saanud siiski veidi elavamaks mängida.
Lavastuseks valitud koht, Käsmu meremuuseumi hoov on tore ja paneb atmosfääri paika. Kogu potentsiaalset mänguruumi on aga raske täita ja ilmselt staatilisuse kabuhirmus on näitlejad kiires tempos pidevalt liikuma pandud. Tulemuseks palju siblimist ja ringijooksmist osalt puhtalt jooksmise pärast. Samas igav tõesti ei hakanud, tükk seisma ei jäänud ja seega tähtsaim on ju saavutatud. Hesione ja Ellie Dunni (Kleer Maibaum) dialoogi ajal läks esimese loomulikkust rõhutav puude otsas kõõlumine juba pea võõristavaks.
Boss Mangani hüpnotiseerimine ja sellele järgnev tohuvabohu teises vaatuses kippus ehk liigseks estraaditsemiseks ja pulliks - ainus odavale populaarsusele veidi lõivu maksev koht. See on aga mõistetav, sest vaataja tähelepanu ligi kolm tundi värskes õhus ülal hoida ei pruugi lihtne olla. Lavastaja oleks võinud muidugi enam kasutada oma õigust fookusi ümber seada ja mõnd liini ka ehk täielikult eirata: näiteks röövel Billy Dunni (Peeter Jakobi) ilmumine oli muuga piisavalt lõdvalt seotud, et see üldse ära jätta.
Tõeliselt ebaõnnestunud on lavastuse juures vaid muusikaline kujund(amat)us. Pisikeste pauside tagant kõmisev kõu ei suutnud üsna pea enam midagi ärevuselaadsetki tekitada.
Loomulik helitaust ja kogu paiga taust on aga piisavalt mõnus, et õhtut nautida. Sisu poolest aga samuti lihtsalt hea teater, mida vaataks igas muus kohas ka.
