Moodsast kunstist ja uuest kempsupotist

Vaat nii. Viimaks ometi jõudis kätte viimane tähtaeg  koduse peldikupoti ümbervahetamiseks. Viimaks ometi – enam edasi seda asja lükata polnud vajalik ega võimalik. Tänu siinkohal ka pikki aastaid teeninud vanale kempsupotile, aga kaua sa ikka ummistuste tõttu oma naabreid ja iseennast kuse ja sitaga üle ujutad. Piinlik hakkab nii enese kui teiste ees. Põletavalt piinlik.

Ja sealt need töömehed nüüd tulevad! Pasunakoorid ees, rõõmsate lippudega spaleerid  külgede peal. Kogu majatäis rahvast aupaklikult kübaraid kergitamas. Igale inimesele olid need töömehed  teretulnud, otsekui taeva õnnistus. Ehk viimaks ometi lõppeb tilkumine minu peldikust, seesamunegi kuse ja pasa ummistus!

Vaat nii. Töömehed tegid oma töö igati ausalt, väärikalt  ja korralikult. Au ja kiitus neile! Ma mõtlen siinkohal päriselt – hoopis teine tunne on kempsus käia ja inimese kombel vett peale tõmmata, mitte käia seda kopsikuga vannitoast toomas.

Point oli selles, et töö osutus tublidele töömeestele keerukamaks kui algselt plaanitud. Lisaks kempsule oli vaja vahetada nii vannitoa kui köögi torustik. Eks nad siis käisid tööpäeva keskel neid vajalikke juppe juurde toomas. Pidin üks päev hommikust õhtuni ilma kempsupotita läbi ajama.

Viimaks, umbes tund aega enne tööde lõpetamist, tuli mul ikka selline kusehäda peale, et lausa tapab. Ei tihanud naabreid ka tülitada, neid olin ma ju varem suisa uputanud. Mis siis muud, kui et haarasin rõdult ühe tühja klaaspurgi ja pissisin selle pea ääretasa täis. No niivõrd pilgeni põis oli, päriselt ka.

No kui uus pott juba paika sai, ega mina olnud viitsinud olla kärme seda kusepurki sinna tühjendama. Las ta seista ja olla silmale iluks!

Aga mu sõbranna kurtis varsti, et see hakkab pikapeale juba üsna rõvedalt haisema. Mina vastu: “Peatselt saabub suvi ja kui me sõpradega rõdul päikese käes kohvi või õlut või mida iganes juhtume jooma, ega siis keegi vajaduse korral kohe läbi terve korteri kempsupoti poole tõttama ei viitsi hakata. Nii et las see kusepurk seal olla ja teenigu üldrahvalikke huvisid.” Mu sõbranna seepeale: “Ma olen väsinud rumalat juttu kuulamast.” Polnud sel hetkel tuju temaga vaielda.

No see selleks. Aga siis tuli mulle meelde Jaan Toomiku 1990ndate alguse kunstiprojekt, kus ta omaenese kakajunne purkidesse pistetuna kunstisaalis eksponeeris ja mis tekitas üldrahvalikku ägedat diskussiooni moodsa kunsti olemusest.

Kes ei tea, siis üks tõlgendusi on see, et tol perioodil olid (nagu enamasti kunstnike jaoks) vaesed ajad ja Toomik sõi väga odavaid ja lihtsaid toite ning tahtis uurida ja teistelegi näidata, et mis sellest kõigest siis erinevat moodi ka välja tuleb.

Hakkasin juhuse näpunäitel viljelema sarnast moodsat kunsti kui Toomik, kuid minu piss oli eri purkides ikka üht ja seesama värvi, ikka üks ja seesama karuõlupiss. Veits mõttetu tundus seda minu projekti kunstisaalidele pakkuda, kuna seal mingit võrdlusmomenti nii väga ei tekkinud. Aga nagu öeldakse – taiet ei maksa hoida vaka all. Nüüd te siis vähemalt teate!