Kuradi ägedalt päevakajaline (ja -poliitiline muidugi ka) on see Kertu Moppeli „Rahvavaenlane“. Peategelane plingib viimase moraalimajakana saastunud ühiseluookeanis, kus hulbivad kõrvu tarbimisjäätmed ja see, mis veel väärtustest järel. Kapitalismiristleja kaptenisillal tunneb aga juba kaugelt ära juhtpoliitiku, kes sarnaselt oma briti nimekaimu Theresaga keerab tüüri ennemini isikliku (või õigemini partei) poliitkasu kui ühiskonna hüvede nimel. Aga pole temagi üksi oma künismis, sest ka rahvas viskub ambrasuurile, keelel keskkonnakaitse, mõtteis lisatulu. Nii saavad oma koosa (ehk tahtmatultki) ka kodumaised tehasevastased.

No tõesti! Otseütlevamat poliitsatiiri kui „Rahvavaenlane“ on raske ettegi kujutada. Võimu tsementeerimise nimel spinniv ja tantsiv Teresa (Anne Türnpu) oma punases kleidikeses on ju... puujalgne ja punaseks. Nagu ka osatavad reklaam­klipid tema erakonnale „Rahva võim“ ning spaale „Elu allikas“, mis linnakese provintsiks olemisest välja peaks tirima. Kui vaid ei oleks seda keskkonnareostuse murekest ja üht vennikest (kes veel pealegi linnapea lihane vend), kes sellest pasundab, mõistmata, et saastunud veest tingitud spaakundede võimalik kõhulahtisus on võrreldamatult ebaolulisem kui pasarahe, mis kaasneks linna kukru täitjana planeeritud asutuse sulgemisega.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: