Morbiidsus ja intiimsus
“Fast Eddy vanad uudised”
Eesti, 2015. Režissöör Marko Raat. Esilinastus 21. aprillil 2015 kinos Sõprus.
Marko Raadi dokumentaalfilm “Fast Eddy vanad uudised” räägib Torontos resideerivast vanahärrast Edgar Väärist, kes on enamiku elust töötanud vabakutselise uudiste operaatorina. Edgari – tuntud kui Fast Eddy – elutööst on kogunenud filmimaterjali läbi mitme kümnendi, ja seda püüab vanahärra nüüd eluloojangul maha müüa. Kuna Edgar on vabakutseline, siis puuduvad tal sotsiaalsed garantiid, arhiivi eest saadav raha aitaks olukorda oluliselt parandada.
Eddyl on terve kelder täis vanu uudiseid, millega pole midagi peale hakata ning mida isegi vargad ei himusta.
Uudisele on olemuslik tema hetkelisus. Eilne uudis on tänaseks juba surnud. Vaataja mälu kustub koos telekapildiga. Aga ometi on Eddy jaoks need vanad kroonikakaadrid midagi enamat kui lihtsalt aktuaalsuse kaotanud salvestised aastakümnete tagant. See kaootiline arhiiv on Eddy mälu pikendus, tõestusmaterjal, et ta on olnud, teinud, käinud, näinud. Vanas eas, kui raske on panustada tulevikule ning olevik on selline, nagu ta on, siis on need mälupildid ainus tõsikindel asi, mille abil anda elule tähendus. Hirm, et kogu elutöö võib ühes temaga haihtuda, on suurem kui vajadus raha saada. Poleks seda kollektsiooni, siis ta ei olekski nagu eksisteerinud. Kui kunstnikul, kirjanikul ja filmitegijal on väikegi võimalus saada surematuks, loota, et tema nimi elab kauem kui füüsiline keha, siis uudiste jäädvustajal on see võimalus olematu. Eddy aimab, et uudisloo ainsaks potentsiaaliks on saada ajaloodokumendiks, aga sedagi ainult siis, kui see on ametlikult arhiveeritud ja kättesaadav tulevastele uurijatele.
“Fast Eddy vanad uudised” on pealtnäha lihtne lugu, millele režissöör on osanud lisada uusi põnevaid kihistusi. Raat käib Eddy filmitud materjaliga ringi üsna lugupidamatult. Ta haagib uudisklipid lahti oma algsest kontekstist, lisab kaadritele hoopis teistsuguseid komponente, nagu näiteks Sigur Rósi eeterlikud helid. Sellega muutub kaadrite tähendus, ilmsiks tuleb filmitu ilu, omamoodi metafüüsika. Eddy salvestatud kaadritesse tekib enigmaatilisus: kes on see politseiautosse topitud ehmunud näoga noor naine? Mis on selle kanderaamile seotud psühhootiliselt kriiskava mehe lugu? Millest räägib meile kaunite sahisevate sügislehtede tagant paistev punane laibakott? Kui kaotada kaadrite ümbert ära kriminaalkroonika või uudisloo narratiivne kontekst, muutub kujutis ise intensiivseks visuaalseks kujundiks. Ühelt poolt filmi režissööri lisatud efektid, muusika ja aeglustused, teiselt poolt ajajäljed – punakaks tuhmunud emulsioon, kriimud ja täkked filmilindil – estetiseerivad materjali omalaadseks kunstiteoseks. Kaadrid alasti inimkehadest nudistide pulmas võivad mõjuda samamoodi kui lopsakad naisekehad mõnel Rubensi maalil.
Dokumentalist tunneb empaatiat vana telekrooniku vastu, sest ka dokumentaalfilm asub ajatu “päris filmi” ja kiirtarbitava teletoodangu vahelisel alal. Kui mängufilmi auteur on keegi, kes vastab romantismiajal tekkinud ettekujutusele universaalsest loojast ja geeniusest, siis dokumentaalfilmi režissöör jääb rohkemal või vähemal määral reaalsuse vahendaja rolli. Marko Raat ei taha selle positsiooniga nõustuda ning julgeb olla subjektiivsem ja radikaalsem kui mitmed mängufilmi tegijad. Meelevaldne ümberkäimine Eddy arhiivimaterjaliga on dokumentalisti kingitus unustatud uudistekütile. Raat on toonud materjali ajaloo unustusest välja ja andud sellele uue polüfoonilisema hingamise.
Kogu filmi läbib lõplikkuse aura. Peategelane on hakanud oma eluteed kokku pakkima ning filmimise vältel muutub Fast Eddy aina väetimaks ja aeglasemaks. Telefon heliseb, Eddy tõstab väga vaevaliselt telefonitoru, kuulab, paneb toru tagasi ning ütleb õige tasa: “Vaikus!” Selles on morbiidset irooniat. Mees, kes on kogu elu üritanud jõuda alati esimesena elu keskpunkti, on nüüd elu poolt kõrvale lükatud ning tema telefonis kahiseb vaid vaikus.
Ka Eddy filmitud materjalis, mida Raat meile serveerib, on varjul kummaline kaduviku hingus. Siin on lugematus koguses salvestatud tulekahjusid, lennuõnnetusi, autoavariisid, laipu, roimareid ja sõgedikke. Kuid sama melanhoolset meeleolu kannavad ka paljud omaaegsed optimistlikud kaadrid – 70ndate seksuaalrevolutsiooni erutusest pakatavad rinnad on praeguseks alla vajunud, missidest on saanud kibestunud koduperenaised, rokkstaarid on mõrvatud ning ESTO päevad kokku kuivanud.
Eddy loo taustal kumab väliseestluse traagika. Edgar kuulub Välis-Eesti esimesse generatsiooni, põlvkonda, kes on lõpetamas oma funktsioneerimist. Käinud Toronto Eesti majas, on hoomata, et hoone, mis kunagi oli eksiileestluse tulipunkt, on muutumas kummituslikuks mausoleumiks, kus õhk ja aeg seisavad, Pätsu bareljeef kogub tolmu ja üksikud vanainimesed lohistavad “Kungla rahva” saatel pastlaid. Reaalne elu ilmub majja alles siis, kui see renditakse elurõõmsatele etiooplastele pulmadeks või ristseteks. Nagu Eddygi, on väliseestlaste kogukond ajanud oma asja aastakümneid suure pühendumusega, konserveerides esimese vabariigi aegset eestlust, meie “keelt ja mehemeelt”. Aga nüüd, lõpu eel, on kasvamas ängistus, et kas keegi üldse tahab seda pärandit hinnata, kas nende lapselapsed üldse identifitseerivad ennast eestlastena.
Ühes iseloomulikus episoodis küsib režissöör Eddy käest, kas keegi on talle kunagi keelanud ennast filmida või on ta ise tundnud, et mõnda olukorda ei tohiks jäädvustada. Eddy vastab mõlemale küsimusele eitavalt. Avalikus ruumis on uudistekütt olukorra valitseja – ta suunab objektiivi ohvrile, enne kui too reageeridagi jõuab. Aga intiimne sfäär on hoopis keerukamate tabalukkudega varustatud ruum.
Filmi kõige intrigeerivam karakter on Eddy naine Yvonne, aga me ei näe teda kordagi kaadris, sest naine keeldub kaamera ette tulemast. Mitmes kultuuris on levinud uskumus, et jäädvustamine tõmbab jäädvustatavast välja tema hinge. Kui Yvonne keeldub filmimisest, sest ta ei ole enam noor ja ilus, võib arvata, et tegelik põhjus on selles, et naisele on liigagi tuttav visuaalse meediumi vägi. Ta ei kavatsegi kaamerale kinkida oma “hinge”. Ehk näeb Yvonne läbi filmitegija kavala plaani, et kuigi too väidab, et film räägib Eddy arhiivi saatusest, huvitavad režissööri märksa rohkem hoopis inimestevahelised suhted.
Sellest kasvab välja dokumentalisti igikestev probleem, kuidas kujutada kedagi, kes ei taha, et teda kujutatakse. Marko Raat tuleb edukalt olukorrast välja, ta leiab kaadri taha jäävate sündmuste edasiandmiseks adekvaatsed visuaalsed lahendused. Yvonne’i tegelaskuju avaneb meile suurepäraselt Edgari reaktsioonide kaudu oma naise tegevusele. Veel kord saab kinnitust tõsiasi, et piirangud on head juba sellepärast, et tegelikult need inspireerivad tegijat.
