Morgue’s Last Choice
“Killer Fungus”

(s/r)

Eesti eksperimentaalmetal 1.

Morgue’s Last Choice on Eesti underground’is juba paar aastat äramärkimist väärt bänd olnud; debüüt­album näitab MLCd aga natuke uuenenud küljest, mille juures varasema ambient’i ja mikroindustriaali asemel annavad tooni oluliselt lähedasemad sugulussidemed metal’iga. Sõnum on jäänud aga ikka seenkiu- ja maksakahjustuse-teemaliseks, surmast, mürgist ja hallitusest küllastunuks. MLC oleks justkui mingi psühhedeelset sorti pilvikuesteetika hirmsasti ära väänutanud ja pea peale pööranud, ja üsna efektiivselt pealegi. Saatanad ja verised mõõgad ju enam vaevalt kellelgi kõhu keerama panevad, liga ja mäda aga küll. Eriti sellises (mine tea, kas kaudselt Rob Zombie’st inspireeritud) barokses rikkalikkuses, nagu MLC neid pakub.
Muusika pole nii sünge, haige ja kole midagi kui MLC enesekuvand, ehkki mitte ka just päris rõõmus rokenroll. Suuremalt jaolt on tegemist dark ambient’iga piirneva üliaeglase doom metal’iga, mis kaldub kohati lausa natuke funeral doom’i, siis on aga jälle tavalisem. MLC on bänd, milles muusikaga võrdväärne roll on nende suurepäraselt väljapeetud imagol; kui seda meeles pidada, siis toimivad mükotoksiinid küll ja küll. 6

 

Nädala album B

Neoandertals
“Neanderthals Were Master ­Butchers”

(Heli Records)

Eesti eksperimentaal-metal 2.

Eesti alternatiivmuusika põhjakihistustest tuleb viimasel ajal päevavalguse ette rohkemgi omapärast. Põhiline ehmatav fakt Neoandertalsi juures on, et asju aetakse ainult basskitarri, trummide ja kurgukorinaga. Mis sestap kõlapildi variatiivsuses puudu jääb, püütakse tasa teha aga ülimalt kiire, virtuoos­se ja (tempo)­vaheldusrikka pillimänguga. Kokkuvõttes vahelduvad neandertaliaana veidi struktureeritumad lõigud ühtlase madalsagedusliku mudaga, vahepeale jagub näpuotsaga ka üksikuid päästvaid meloodiajuppe.
Bändi tehnilisele meisterlikkusele sekundeerib samaväärsena imagoline primitiivsus, mis lähtub vist eeldusest, et väga vana ja väga brutaalne käivad ikka käsikäes. Ja tõepoolest, bändil ongi õnnestunud oma sõnumiga meediakujutelmadest peaaegu rikkumata iivõlile ligi pääseda. Pole ju popkultuuris neandertallasi seni kuigi olulisel määral käsitletud; nagu aga Neoandertals nüüd näitab, on tegemist intrigeeriva teemaga, mille saab edukalt panna inimliku-ebainimliku piire kõigutama.
Ühest küljest on selline noise juba kergelt muusikaülene ja mingi eksperimentaalse helikunstiga piirnev, teisest aga justkui death metal’i kõige brutaalsem kvintessents. Neoandertals on kas  lootusetu ummiktee ja kurioosum, või kõige värskem ja avangardsem bänd Eestis. 6