Eesti thrash-metal’i traditsioon on
suhteliselt õhuke, arvestatavaid tegijaid vähevõitu ja
seetõttu peaks iga uus üllitis selles nišis ainult heameelt
valmistama. Morigani aastaid oodatud debüüt rõõmustabki
- stilistilisele mitmekülgsusele, maitsekatele arranžeeringutele ja
kaasaelaja kaela kurnavale ägedusele saab ainult aplodeerida. Enamasti
pole midagi ette heita ka lauljatar Mari-Liis Jakobsoni ainulaadsele
lõrinale ja sarkastilistele tekstidele; eraldi äramärkimist
väärib Kristjan “Luix” Luiga raju ja
pilkupüüdev kujundus.
Sellega albumi plussid ka piirduvad
- üldmulje Morigani esmaüllitisest on nagu ülemöödunud
sajandivahetuse aegsetest eksperimentaalsetest lennumasinatest, mille vaprad
piloodid küll meeleheitlikult pedaale sõtkuvad ja tiibadega
vehivad, ent maast ei tõuse niigi kõrgele õhku, et
kukkudes luid murda. Bändi tehniliselt nõudlik omalooming
kõlab otsekui võimete piiril esitatuna - vigu ei tehta, kuid
sujuvust ja mängulusti napib ning üldmulje jääb paraku
hõredaks. Elutähtsat fluidumit pole lisanud ka materjali
kuumtöötlemine kohalikes tippstuudiotes Zorg ja Sinusoid;
“CynicalTM” keeldub nii uppumast kui ujumast. Demokategoorias oleks
see plaat Eesti tippe, kuid viimasel viisaastakul on mitu skenekaaslast
kergitanud albumite kvaliteedilatti, millest Morigan seekord veel üle ei
ulatu.
5
