Mõrv koidikul
Täpselt kolm ja pool aastat pärast Ungarisse kolimist satun ühel ilusal detsembripäeval ühte verisesse episoodi. Kriminaalsetest sekeldustest on asi õnneks kaugel, aitan kõigest oma sõpradel jõuluks siga tappa.
On detsember. Raudteelased streigivad ja seetõttu peame minema bussiga Paksi, 114 km piki Doonau paremat kallast allapoole. Seal tullakse meile juba autoga vastu. Meie sihiks on Sárszentl?rinc, kus meie ülesandeks on teha lõpp ühele seale, et jõuluajal vorsti ja praadi oleks. Mul on, khm... tööka inimese kuulsus ja veel üks kätepaar kulub sellise töö juures ikka ära, sestap saangi paariks päevaks maale minna. See on mul tegelikult juba teine kord Ungaris siga tappa, aga hulga kodumaiste kogemuste tõttu tunnen end selles žanris vana kalana.
Bussijaam on pilgeni rahvast täis, õhkkond on närviline, kõik tahavad nädalavahetuseks kuhugi minna ja on oma sihi saavutamise nimel valmis üksteisele peale ja üksteisest üle astuma. Kohtun esimest korda oma kolleegi Márta õe Piroskaga, kes on meile teemoona kaasa toonud: õunu ja kohalikku šokolaadibatooni nimega Balaton.
“Kui kaua me sõidame?” küsin Mártalt, juba ette kannatades. Ma ei armasta busse, sest need on kitsad, ebamugavad ja täis inimesi, kellega muidu heal meelel koos ei viibiks. Rongid seevastu on hulga mõnusamad ja pakuvad ka teistsugust vaadet. Kiirteede fänn ma just ka ei ole – ainult bussiga punktist a punkti b kihutades ei näeks ju suurt midagi.
Sõit tuleb üsna pikk. Meid Paksis ootav Erzsi, Márta noorem õde, tervitab mind nagu vana tuttavat. L?rincisse jõuame pilkases pimeduses. Majaemand Piroska on meid juba tükk aega ärevalt oodanud – bussi- ega rongiliiklus siin just täpsusega ei hiilga.
Vahetame sissejuhatuseks uudiseid. Selgub, et majja on siginenud hiired, kelle püüdmiseks vanaproua on siia-sinna paigutanud bioliimist ja nisuteradest koosnevaid lõkse. Ja nagu me kohe veendume, on tema jaht juba saavutanud mõningat edu – Márta toimetab selle ohvrid majast välja.
Pärast kerget kehakinnitust ja uudistevahetust lähme Erzsi juurde kiriklasse sõjaplaani pidama.
Õnnitleme hiljutist nimepäevalist Mátét, kirikuõpetaja pesamuna – nimepäev muide on Ungaris palju olulisem sündmus kui sünnipäev, taustaks ikka katoliiklik pühakutekultus –, ja suundume siis peakorterisse kööki. Erzsi meespool Jani kostitab meid õunapaalinkaga, mis on kange kui kurat ja joovastab juba paljalt oma lõhnaga. Koostame tegevusplaani ja jagame ülesanded. Minu ülesandeks on aidata naistel köögis liha tükeldada ja sorteerida ning hiljem vorste siduda.
Kohtun esimest korda ka Dani, pere vanima pojaga. Kööki astub kogukas, pikkade lokkis ruugete juustega noormees. Nagu viiking, mõtlen endamisi.
“See on minu kolleeg Reet,” tutvustab Márta mind Danile.
“Tere päevast!” läheb Dani äkki ametlikule keelepruugile üle, kuigi vanusevahet meil suurt ei ole. Ilmselt ehmatab teda minu positsioon ülikooli õppejõuna.
“Sinataks ikka,” pakun varmalt. “Ma olen ka ikka ainult inimene ja sugugi mitte vana.” Saamegi kokkuleppele ja vahetame selle märgiks põsemusid.
Pärast nõupidamist heidame varakult magama, et end enne homset pikka tööpäeva välja puhata. Ärkame kottpimedas, tuba on jahe. Keedame hommikuse kohvi, et vereringet ergutada, loeme üle öö jooksul liimile läinud hiired, kelle Márta kuhugi õue ohutusse kaugusse transpordib, võtame linnupetet ja läheme pastoraati, et sealt koos peremehega naaberkülla siga tapma minna.
Vaikselt hahetab, kui me roimapaika jõuame. Kohalik meespere võtab parasjagu südamekinnituseks paalinkat ja pakub seda tulijatelegi. Siga ilmselt aimab juba oma kurba saatust, ta punnib ägedalt vastu ja häälitseb hirmunult. Loom sikutatakse laudast välja ja minu õuduseks võtab tapja jahipüssi, millest paneb paugu looma otsaette. Sellist lõppu poleks ma talle küll oodata osanud.
“Parem ikka see kui elektrisurm. Möödunud aastal kannatas ja kriiskas ohver kümme minutit enne, kui elekter mõjuma hakkas ja tal lõpuks vere välja sai lasta,” kinnitab Márta.
Jah, ka seal, kus ma esimest korda abis olin – ka enne jõule nagu meilgi Eestis –, oli surmatoojaks elekter, mis mind toona samuti šokeeris, aga seal ei pannud tähelegi, kui seal juba olid sõrad püsti. Ilmselt mekutasin siis alles toas oma hommikust paalinkat. (Kes ei tea, siis elekter lastakse ohvri kehasse spetsiaalse metallhargi abil, mis looma kaelale surutakse. Kui siga on liiga rasvane, võtab mõjuma hakkamine kauem aega, ja nii võibki juhtuda, et surmaagoonia kestab pikalt.)
Meil kodus käis seatapmine alati ühtemoodi – harjutamine tegevat ju meistriks – kõigepealt kirvega otsaette, et loom ei rabeleks, ja siis nuga kõrri. Kui veri välja lasti, ei siputanud kärss ka enam sugugi, siis läks juba harjaste mahakraapimiseks kuuma vee ja noaga. Ungaris eelistatakse seda teha kas leeklambi või põhuga, mis seale peale kuhjatakse ja põlema süüdatakse. Sellest olen küll ainult kuulnud, et põhk põleb kõrge heleda leegiga ja ilmselt heljub siis õhus ka paksu karvakärsahaisu. Jani otsustab siiski kuumaveetehnika kasuks.
*
Siga tuleb kaalumiseks viia üle tänava, kus priske loom
autokasti vinnatakse ja seejärel pastoraadi hoovile toimetatakse. Peremees
on ise valmistanud mehhanismi, mille abil siga üles riputada ja lihaks
lahti lõigata.
Naisosatäitjate ülesandeks jääb köögis liha tükeldada, sorteerida, hakklihamasinast läbi vändata, hiljem soolte täitmisel abiks olla ja loomulikult kõige lõpus korda luua. Igaüks saab omale pihku terava noa ning Jani seletab mulle, millisel põhimõttel nad lihatükke sorteerivad. Ikka taisem sinna ja pekisem tänna, rasv eraldi ja kamar kõrvale. Mõned tükid tuleb ka pekiküpsetamise tarvis tallele panna. Lõkkel küpsetatud pekk on ju kõigile teada, väga ungaripärane maiuspala ja see on tõesti maitsev.
See lihatükeldamise osa on aeganõudev ja väsitav, nii et pärast paari tundi töörabamist lähen alumisse majja, et jalgu sirutada ja värsket õhku hingata. Ilm on üsna külm, kuid lund ei ole. Panen siiski paksud riided selga. Ilmselt avaldab mõju ka lühikeseks jäänud öö: külm poeb kontidesse. Puudki tunduvad rõivastest ilma jäänuna külmetavat. Kirikla õue peal seisab küll kuusepuu, mis kohalikele on sama haruldane nagu minule pöök. Alumise maja aias on kreekapähklipuud tänavuse rikkaliku saagi endast juba andnud ja vajunud nüüd talveunne.
*
Pärast lühikest pausi lähen tagasi tööle, et
aidata Janil vorsti toppida. Oma retsepte Jani ei jaga, ent tema käe all
valmib vähemalt nelja sorti vorsti: verivorst, kolbász
(suitsuvorst), kartuli-kolbász ja salaami. Verivorsti muide ei
täidetagi tanguga nagu meil Eestis, vaid keedetud riisiga! Kui täidis
on sooles, keedetakse valmis rõngad veel kord läbi ja siis
võibki kohe ahju panna.
Kolbász’i sisse pannakse toorest hakkliha, küüslauku, soola, paprikat või pipart. Paprikapulber annab sellele vorstile punaka värvuse. Segu aetakse sea peensoolde või poest ostetud kunstsoolde ning valmis latid suitsutatakse, mistõttu neil on pikk säilivusaeg. Kartuli-kolbász’is on lisaks eespool loetletud komponentidele ka keedukartul. Picki tüüpi salaami on oma olemuselt külmsuitsuvorst, koostisosadeks sealiha ja pekk ning maitseained, mille kogus ja vahekord on hästi hoitud saladus. Valmis Picki salaamit katab hallitus.
Meie kasutame kunstsooli, kuna need on tugevamad ega kipu töö käigus katkema. Jani kui perekonna kokk ja suur asjatundja segab täidised valmis ja vorstitootmine võib alata. Paprika ajab kangesti aevastama. Õhk köögis on liha- ja vürtsilõhnast paks. Mul tuleb vahepeal hunnikut toorest liha nähes ja selle mitte just väga meeldivat lõhna tundes juba mõte hakata taimetoitlaseks, kuid see kaob sedamööda, kui näen valmistamisprotsessi isuäratavat tulemust. Need vorstid on kõik väga maitsvad, mis sest, et üsna rasvased. Õnneks ei söö ma neid iga päev ega ole ka kogu oma Ungari aja jooksul sugugi juurde võtnud.
“Kuidas siis teil seal Soomes või Eestis ka vorsti tehakse?” pärib Jani. Tal läheb kogu aeg sassi, kust ma pärit olen.
“Noh, verivorsti teeme täitsa samamoodi, ainult me kasutame riisi asemel odratangu. Muid vorste meil kodus küll ei tehtud.”
“Ja ikka sooltesse?”
“Jah, aga sellist kavalat masinat meil küll ei olnud, nagu siin on. Tuli lehtri ja puupulgaga läbi ajada.”
Ungaris on vorstitäitmiseks nimelt suure süstla moodi seadeldis. Ikka täidis süstlasse ja sool otsa. Muudkui vajuta ja seo vorstid rõngasse või sõlmi lati otsad kinni. Jani valib mu oma partneriks ja töö läheb lennates. Õhtuks on meil ette näidata mitu pesukausitäit vorste. Jani paneb need otsast juba suitsuma. Selleks on tal hoovis suitsuahi, mida köetakse pöökpuuga.
Kui lõpuks ka köök oma algse väljanägemise tagasi on saanud, istume õhtusöögilauda, kus laseme hea maitsta täidetud kapsal ja värskel verivorstil ning tõstame klaasid tublide töötegijate auks.
“Egészségünkre!”
