Mosambiigi hingepigistus
Mosambiik on "tõeline Aafrika" kogu Kolmanda Maailma viletsuse, troopilise ilu ning kultuuride mitmekihilisusega. Eesti ja ausalt öeldes ka kogu ülejäänud maailma rändurite poolt suuresti alles avastamata endine Portugali koloonia, mis on üle poole oma 31aastasest iseseisvusest veetnud sadu tuhandeid tapnud ja sandistanud iseseisvussõjas, on viimaks stabiilses ning külastajate jaoks suhteliselt turvalises olukorras ning omab tõeliselt suurt potentsiaali turismimaana. Sõja jälgi on praegu veel pea igal sammul näha, alates loendamatutest jalututest-kätetutest meestest-naistest ja hiiglaslikest tondilossistunud tehasevaremetest kuni maamiinide hoiatussiltideni vähemläbitavate maanteede ääres (kohalike sõnul on kõik miinid küll juba ammu kahjutuks tehtud ja projektid jätkuvad vaid neis töötavate inimeste leivaraha huvides).
Vaatamata mõningatele koledatele, kurbadele või ebameeldivatele seikadele on Mosambiigis palju kaunist ning meeldejäävat, olgu see siis kohalike tihtipeale ülevoolav lahkus või hingematvalt kaunis loodus. Iga valgemapoolne inimene võib Mosambiigis end kuulsusena tunda, sest tähelepanu hulk, mis talle vähemalt üksikutest turismimagnetitest eemal osaks saab, on kirjeldamatu.
Üldised suhteliselt sisutud kommentaarid, nagu " Näe, valge läheb!" või "Vaata seda!", ei ole mainimist väärt, samuti nagu külatänaval kahvanägu jälitavad lastehordid ning isegi suu ammuli jõllitamine. Suures osas on suhtumine ülimalt uudishimulik ja sõbralik (isikliku kogemuse põhjal julgen väita, et mida põhja poole, seda vaenulikumaks tundusid inimesed minevat).
Tihtipeale suhtutakse valgetesse külalistesse erilise aupaklikkusega, pakutakse istet maja ainukesel toolil või lastakse järjekorras ette. Samas aga ei saa unustada, et reeglina näevad mosambiiklased meis siiski kõndivaid rahakotte, kellelt ei häbeneta iga kell ja igas kohas mida iganes küsida. Kui turul juurvilju osta, irvab kuuma päikese eest varjus lösutav noormees, et "osta mulle ka", või vanamemm, kellega just toimus meeldiv jutuajamine, küsib hüvastijätu asemel läbi üksikute hammaste viis tuhat metikaali (umbes 2,5 krooni). Kas selline abi on õige ja vajalik, jääb iga inimese enda otsustada, kuid tuleb silmas pidada, et viis minutit pärast esimesele kerjuspoisile mündi andmist võivad kümme samasugust (nende hulgas ka see esimene) heldekäelise andja ümber piirata ja tungivalt lisa paluda.
Kerjused, tihtipeale sandistunud või pimedad, on kõikide suuremate linnade loomulik osa. Nad istuvad üksikute ostukeskuste sissekäikude ees või turutänavate ääres, sageli improviseeritud muusikariistadega või valjult palvetades tähelepanu püüdes. Mõned tunduvad olevat lootuse juba täiesti kaotanud ning kummalisse poolistuvasse poosi kivistunult jäävad nad tundideks samasse asendisse, tühi käsi paluvalt välja sirutatud.
Suurtes linnades (pealinn Maputo ehk välja arvatud) meie mõistes erilisi vaatamisväärsusi reeglina ei ole, kui üksikud portugali stiilis majavaremed ning veelgi üksikumad muuseumid välja arvata. Mosambiigi suurim turismimagnet on 2500 km (!) pikkune India ookeani piirav rannajoon, kus kuuldavasti on ühed maailma parimad sukeldumis- ja snorkeldamispaigad. Kes veesporti ei armasta, võib niisama end piltpostkaardirannal praadida ja hämmastavalt sinises ja läbipaistvas vees hiljem maha jahutada. Kel õnne, v& otil de;ib näha lahes mängivaid delfiine või poegima tulnud vaalu, kalameeste püütud kaheksajalgadest, kalmaaridest ja "lihtsalt" kaladest rääkimata.
Parimad rannad asuvad Mosambiigi lõuna- ja põhjaosas. Lõunas on kuulsad Tofu, Inhambane, Vilankulo jt - Zimbabwe ja Lõuna-Aafrika Vabariigi turistide poolt palavalt armastatud ja suuresti vaid väga paksule rahakotile mõeldud majutus- ja muude teenustega. Põhjas on olukord pisut parem, sest sealsed rannad (välja arvatud Pemba, samuti turismi-meka) on alles avastamata ning majutust võib leida pigem kohalikus pensaos kui mõne välismaalase sooja duši ja satelliittelevisiooniga apartemendis.
Parim rand, kuhu ma Mosambiigis sattusin, oli Pangane poolsaarel - linnulennul umbes 100 km Pembast põhja poole - asuv väike küla loendamatute taevasse küündivate kookospalmide ja paradiisirannaga. Kogu rahu ja ilu häirisid vaid 25 itaallast, kes ühel pärastlõunal ei-tea-kust välja ilmusid ja ranna oma telkidega tundmatuseni teiseks muutsid.
Mõistagi ei ole kogu Mosambiigi rannajoon plaaž. Ühest küljest pole paljud piirkonnad veel asustatudki ja on seega ligipääsmatud, teisest küljest kasutavad kohalikud randa tihti käimlana, nii et vesi pole just kõige puhtam. Nii on see näiteks ajaloolise Ilha do Mocambique (Mosambiigi saar, vanim eurooplaste asula Ida-Aafrikas) ümbruses. Muidu türkiissinine meri varjab endas arvatavasti tonne inimjäätmeid ja seega ka üpris mitmeid soovimatuid haigusi.
Haigeks jäämise võimalusi on Mosambiigis üsnagi palju, alates "tavalisest" malaariast ja kõhuussidest kuni koolera, kõhutüüfuse ja muude koledusteni välja. Enamik ebameeldivustest on ennetatavad ning kuigi kerged kõhuhädad võivad kimbutada arvatavasti kõiki siinkandis viibijaid, pole raskemad haigused nii kergesti "kättesaadavad". Kui end vähemalt alates päikeseloojangust kuni hommikuni moskiitode eest kaitsta ning juua ainult pudelivett ja vältida tänaval müüdavat toitu, peaksid malaaria ja salmonelloos samuti kogemata jääma.
Toidust rääkides ei saa mööda minna suurepärastest mereandidest, mida kõigis Mosambiigi rannaäärsetes piirkondades saab süüa vahel lausa uskumatuna näivate hindade eest. Krabid, kaheksajalad, merivähid, krevetid, merekarbid ning lihtlabased kalad - pisikestest asjatundmatule nimetutest kuni hiiglaslike tuunikaladeni välja... Siin on tõesti mereelukate sööjate paradiis.
Mosambiigis ringirändamiseks on kolm võimalust - lennuk, ühistransport või oma auto. Lendamise vastu on selle suhteliselt krõbe hind ning tõsiasi, et lennuühendus on vaid mõningate üksikute suuremate linnade või turismipunktidega. Ning lennujaamast edasi tuleb siiski kuidagi maa peal hakkama saada. Parim variant ringi vaadata on rentida maastikuauto - osa teid on ilma neljarattaveota läbimatud. Autorent ei ole muidugi odav lõbu ning kes ei saa seda endale lubada, peab edasi liikuma ühistransporti kasutades - alternatiiv on vana hea hääletamine, millega muidugi kaasneb - nagu ka igal pool mujal maailmas - teatav risk. Reeglina peatuvad siiski vaid kõrgklassi mosambiiklased, kes on õnnelikud, et saavad valget inimest oma uhkes džiibis kusagile viia.
Mosambiigis tegutseb paar ametlikku bussifirmat, kuid nende käest pileteid ostes tuleb siiski meeles pidada, et oleme Aafrikas ning ükski kellaaeg või väljumiskoht, isegi piletihind ei ole igavene võ ; ; i kin del. Pikemaid vahemaid läbivad tavaliselt päikesetõusul väljuvad suured või keskmised bussid (machi-bombo), kus igal reisijal on küll oma istekoht, kuid sageli juhtub, et sõiduk topitakse inimesi nii täis, et seisukohtade omanikud elavad istujatel lihtsalt seljas. Pagas pannakse haruharva pagasiruumi, reeglina peab igaüks ise vaatama, kuidas oma seljakoti ja kohvri otsa ära mahtuda. Pagasi hulka kuuluvad tihti ka (otse loomulikult elus) kitsed, sead, kanad ja muud elukad.
Väiksemaid vahemaid võib läbida chapa'dega, Tallinna liinitaksode sarnaste mikrobussidega, kus täituvus on 200% istmete arvust, ning jällegi on ka koduloomad teretulnud. Et aga ruumi on chapa's väga vähe, asetatakse kogukamad elajad, nagu kitsed ja sead, reeglina koos suuremate kohvritega bussi katusele, kus nad siis mõnikord pea alaspidi, südamerabanduse piiril ja suust verist vahtu välja ajades kuidagiviisi sihtkohta jõuavad. Kui kellelgi on kaasas väike laps, käib too käest kätte, kuni "omanik" oma kompsud ja kariloomad kusagile kindlasse kohta ära sokutab ja end maha istutab (loe: end jõuga juba istujate vahele surub) ning siis lõpuks aega leiab laps oma sülle võtta. Osa chapa'sid on aga lahtised kastiautod, kuhu mahub loendamatu arv inimesi, kes mitte kusagilt kinni ei hoia. Tegelikult on muidugi autokastis sõitmine seadusega keelatud, samuti nagu üle ettenähtud arvu inimeste bussi mahutamine. Mosambiigi liikluspolitsei on aga vist üks mõttetumaid politseisid maailmas! Kuigi nad peatavad pea kõik möödasõitvad sõidukid, et neid "inspekteerida", kestab inspektsioon vaid niikaua, kuni kannatamatu juht korravalvurile 50 000 - 100 000 metikaali ulatab. Kui seda ei juhtu, võib politseinik ühte autot tundide viisi kinni hoida. Lihtsalt, niisama.
Vahemaad on Mosambiigis muidugi suured, teed enamasti halvad ning bussid peatuvad tihti, et võtta aga peale ikka veel rohkem reisijaid. Juhid püüavad alati masinast maksimukiirust välja võluda, kuid vaatamata sellele võib juhtuda, et tuhandekilomeetrine reis venib üleöö. Sellisel juhul peatatakse transpordivahend kusagil kella 22 paiku teeäärse baari juures kinni ja kogu reisiseltskond joob ja pidutseb hommikul kella neljani, kuni vahepeal asfaldil maganud juht bussile jälle hääled sisse keerab.
Muide, söögipoolise pärast ei maksa sellistel reisidel muretseda - vähemalt iga paari tunni tagant tehakse peatus, mille jooksul bussiaknatagused täituvad kümnete inimestega, kes kõikvõimalikke asju - söödavaid ja mõnikord ka (enam või veel) mittesöödavaid - müüa pakuvad. Puuviljad, saiapätsid, õlis praetud suupisted, söödavad juured, praetud mais ja mida kõike veel! Müümisega kaasneb muidugi vali kisa, kui iga müüja, olgu ta siis pealtnäha paariaastane laps või juba elatanud mutike, oma tootest valjul häälel teada annab.
Mosambiik võib kiirustavale ning vähemalt meetrise raadiusega "isikliku tsooniga" eurooplasele pideva tähelepanu, ootamise ja muude Aafrika iseärasuste tõttu olla pisut väsitav, kuid kui kell randmelt ära võtta ning koos kohalikega probleemide peale naerma õppida, haarab see äärmiselt kaunis, sõbralik ja huvitava ajalooga maa iga külalise oma tugevasse embusse. Esmakohtumisest jääb hinge kerge pigistav tunne, mis ei näi tunnistavat muud ravi kui vastuembamine. Lihtsalt niisama end unustada ja jätta linnukeseks rändaja maailmakaardil Mosambiik ei las e.
