Moss ja “Silent Tartu aka Clinical”
Ma ei kuulu provintslike maalikoolkondade (Tartu, Pärnu, Narva ja kus
iganes) imetlejate hulka ja jälgisin seetõttu huviga, kuidas noor
Tartu tegelane Rauno Thomas Moss klaarib vahekordi oma koolkonna ja kodulinna
Tartuga ning milliseid vahendeid ta valib.
Noorkunstnik Mossi, kes
2003. aastal sai TÜ maaliosakonnaga ühele poole, et edasi tormata
koduülikooli semiootika ja kulturoloogia magistriõppesse, esitleb
Vaalas praegu oma maaliväljapanekut “Silent Tartu aka
Clinical” ja lubatud Tartu teema laieneb omakorda alateemadeks
“Surnud Tartu” ja “Kliinilised vaated”.
Moss
on Tartu kunstniku jaoks sobilikult konservatiivne, kuid selle helge erandiga,
et ei jäta erilist võimalust süüdistuseks konservatismi
piiratuse eest. Ilmselt tuleb Mossi valgustatud konservatismi lugeda
semiootikakateedri ja kulturoloogiaga suhtlemise teeneks. Pealkiri
“Surnud Tartu” on sobivaks sirmiks linnasemiootikat tudeerinud
kunstnikule, kelle iga maali võime käsitleda kui märki
kodulinna kuulsusrikkast ajaloost.
Kuivõrd Mossi on
pühendatud salateadmisesse, et linn oma tänavate ja parkidega on
visuaalselt kohutavalt vananenud motiiv, mida isegi reipad kitšilikud
kirjeldused üksnes vaevu suudavad noorendada, kaevab ta sügavamalt ja
otsib kõrvalteid. Üheks võimaluseks Tartu konksu otsa saada
on tema kaugema minevikuga suhestumine.
Tunneme oma linnasid
kõige paremini traditsioonide panipaigana ja Mossi semiosis Silent
Tartust toetub 19. sajandi ülikoolile.
Traditsioone tuleb
eelistatavalt käsitleda sentimentaalselt ja võimalikult
vanamoodsalt. Tegelikult puudubki selgus, kuidas täpselt traditsioone
peaks kohtlema.
“Silent Tartu” duetist on
“Kliiniliste vaadete”-nimelist maalisarja juba mõnda aega
näha olnud, kuid töö käib edasi. Tänaseks on juba hea
hulk must-valges koloriidis maale, mis jutustavad 19. sajandi arstide
tööst ja haigete ravimisest TÜ Kliinikus.
Moss
maalib fotode järgi ja kuklasse hingab Toomas Kalve tublisti varasem vana
Tartu meditsiini põlistav ja klassikaks saanud sari. Kalve meediaks oli
foto ja teemaks surnud ning see, kuidas meditsiin on surnuid kohelnud. Mossi
vanade fotode järgi valminud maalide teemaks on haiguste ravi ja
paratamatult peab ta andma vastuse küsimusele, kas sedalaadi sündmusi
on tõhusam edastada kaamera või maaliga.
Moss usub
Tartu kunstnikule kohaselt maali jõusse ja need ebaharilikult vaatajale
mõjuvad maalid midagi kahtlemata tõestada suudavad.
Teooria järgi seletab inimese silm tegelikkuses ja seega ka fotol
detaile, mida kaamera on osavõtmatult teisejärguliseks taandanud.
Silma suutlikkus vahetult näha lisab sündmusele ka siis, kui fotot
maaliks muundatakse, subjektiivselt kogetud tõenäosust, mis elab
hüpperreaalsuse õõvade ja teiste sürrealistlikult
mõjuvate teemakäikude kujul.
Mis siis Mossil teadusliku
algupäraga vanadele fotodele lisada oli? Situatsioonid on kahtlemata
ümber mängitud. Arstid ja sanitarid mõjuvad Mossi maalidel
nagu Rembrandti doktorid, kes on teadlikud kaameramehest ja neile suunatud
tähelepanust ning võtavad otsustaval ilmel surmtõsiseid
poose.
Kui 19. sajandi kaamerameest, kes tegi teadusele vajalikke
ülesvõtteid, ei saa süüdistada milleski
patoloogilises, võime maalijale külge kleepida vuajeristlikke
motiive.
Ent teaduse intiimse köögipoole paljakskiskumine pole
sugugi peamine, mis vaatajat oma vuajeristlikus aktis toidab.
Sarjas kirjeldatavad meditsiiniseigad löövad sind oma
hügieenilise muljega. Seda hügieeni glamuursu
st, mida 1990. aastatel siin-seal vahel käsitleda võeti, te siit
eest ei leia.
Hügieen ja meditsiinimaailma steriilsus. Neist
on saanud alibi vaatajas raskeid tundeid äratavate stseenide
avalikustamise seaduslikkusele ja nad tegutsevad Mossi turvajana.
Ohtralt
valgeid linu, linavalgeid ihusid, halle tekke, hirmutekitavat pühendumust
meditsiinipersonali nägudes, neid maale igaüks kindlasti imetlema ei
kuku.
Soovis kujutada külmalt osavõtmatus
uusrealistlikus laadis põrgu eestoaks vormistatud 19. sajandi kliinikut
on kahtlemata ka kaasaegsest kunstitegelikkusest pärinev tahk.
Kasutaks siinkohal viidet Donald Kuspitilt, hirmuäratavalt USA
kunstiteoreetikult, kelle 1980ndate postmodernismi läbivalgustavad
uurimused pärandavad maailmale hiilgavaid haigusloo kirjeldusi ja kuhjade
viisi tõestusmaterjali.
Kunstnik jääb
nüüdisajal ellu vaid juhul, kui suudab maailma lummata pentsikuse ja
kuriossusega.
Kuivõrd kooselu surmainstinktiga
rõõmu ei paku, peame ta endas ületama. Mossi maalisarjas
näeb vaataja haigust kui fakti ja ravimist kui professionaalset tegevust,
kus pole ruumi empaatiale.
Mossi teine Tartu sari on seotud
tavapärase linna imagoloogiaga. Ka siin on maalid mustvalged, kuigi foto
jäljendamisega kunstnik enam seotud pole. Minule need tööd
meeldisid, sellele vaatamata, et nad sõitsid liiga sisse Tartu
maalikoolis populaarsetele abstrakt-ekspressionistlikele maneeridele. Mossile
näib tundlikult isikupärane ja selline ujedapoolselt enesekeskne
maalimisviis lihtsalt rohkem sobivat.
Mossi Tartu vaikelud on nagu
miraažidest kokkutraageldatud ämblikuvõrk. Foonid on serveeritud
arhitektuurile või millelegi, mis nagu meenutaks tänavaid, kohal on
ka seesama kliinik, mille haigepalatitest alles väljusime. Pindmine
abstraktne kude lähtub grafitist, mida ümbritseb tavaline
abstraktsionistide sigrimiri. Mulle meeldib see viis, kuidas Moss selles sarjas
lihtsustab asju.
Kuidagi kergelt ja pealiskaudselt, kuigi
värvivalik on dramaatiliselt must.
Ma ei kahtlusta Mossi
selles, et ta käib grafiteid linnaseintele sodimas. Pigem otsib ta tast
tuge, liitlast universaalsest kunstikeelest. Grafitist on saanud ammuilma
linnakultuuri üks osi ja hulk subkultuure võitleb oma koha eest
suures ja võimsaks muutunud grafiti nišis.
Mossi
nägemuses osaleb ka grafiti Tartu valgustatud vaimus ja eks ta seda tahku
oma kodulinnast vaatajale reklaamida üritab.