Mõtleja mõisavalitsejaks

Kalev Kesküla, Harry Liivrand ja Karin Paulus käisid külas Esna mõisa majordoomusel Tõnu Õnnepalul, et uurida 21. sajandi mõisaelu.

Tõnu Õnnepalu (43) on olnud EV eesti kirjanduse esimene euroopalik mees. Euromees selles mõttes, et ta kirjutas romaani "Piiririik", mida hakati kohe (etteheitvalt) "euroromaaniks" kutsuma. Teosel oligi Euroopas menu, seda tõlgiti paljudesse keeltesse ning romaani tiivul liikus autorgi mitmel pool Euroopas ringi ja kõneles Eesti asjast viisakas prantsuse keeles. Soomes polnud sellist eestlast veel nähtudki - soome keelt ei oska ja soovib kõnelda prantsuse keeles.

1990. aastate alul töötas Tõnu välisministeeriumis, oli lühikest aega Eesti Instituudi kultuurisekretär Pariisis, aga Eestis on olnud valdavalt ikka maainimene, elades põhiliselt Hiiumaal. Nüüdseks on Tõnu Tallinna korteri ja Hiiumaa maja maha müünud ning ostnud maja Järvamaale, Esnasse. Ehedalt eestilikus kollast värvi verandaga majas elab Tõnu kahe musta kassi ning esoteeriliste raamatutega. Umbes poole kilomeetri kaugusele jääb Hannes Tamjärvele kuuluv Esna mõisahoone. Sinna on Tamjärv palganud Tõnu majordoomuseks.

Tõnu tunnistab, et elu ja inimesed Esnas on hoopis teistsugused kui Hiiumaal. "Sisemaa. Inimestest on tunda, et nad on põlvkondade viisi raskel savisel pinnasel põldu harinud."

Kuigi põhiline aeg läheb tõlkimisele, on Tõnul ka loomingulisi plaane, mis just selle kohaga seotud. Siitkandist on pärit Tõnu vanaisa, kelle kohta ta on siin nüüd pärimusi kuulnud ja fotosid saanud. Pärast sõda löödi isa perekond siit minema. "Ma ei tea, kas sellest romaaniks jätkub, aga midagi tahan sellest kirjutada."

Karin: "Kas su vanemad arutavad sinuga ka seda, mis sa neist kirjutad?" "Ei, sellest me ei räägi," muigab Tõnu. Kirjanik tunnistab, et siinse Järvamaaga on tõesti mingi side tekkinud.

Esnasse asumise vahetu põhjus on õigupoolest Esna mõis ja selle omanik Hannes Tamjärv. Too rahutu (nii ütleb Tõnu) ja missioonitundega mees "avastas" selle mõisa, ostis ära ja praegu remondib. Tahab siis n-ö kloostrit (seda sõna Tõnu armastab). s.t kontemplatsioonikeskust (Harry väljend), teha. Et kui keegi tahab lõõgastuda ja/või vaimu panna, võib ta mõisas elada ja leida tuge siinsest loodusest.

Näib, et ebamääraste ülesannetega "majordoomus" Tõnu osaks jääb luua mõisa kogunevas inimkoosluses tarvilikku vaimset atmosfääri. Kuna Esna mõisa eesmärgiks on toota mõtet, mitte raha, sobib kirjanik uutmoodi kammerfilosoofiks küll. Umbes nii nagu Casanova teenis elu lõpul raamatukoguhoidjana leiba Duxi lossis Tšehhimaal või Voltaire resideeris Ferney mõisas. Aga esimene kirjutas seal "töötades" peamiselt oma kuulsaid memuaare, teine korrespondeeris Kirjasõna Vabariigi teiste korüfeedega ja kujundas avalikku arvamust.

Kodus ja võõrsil

Juunikuu Vikerkaares avaldas Tõnu Indias kirjutatud essee "Neli romaani. Turisti märkmed sõjast". "Teine maailmasõda oli seniolematu ulatusega massiturismi puhang. Euroopa vabastas --- end oma juurtest, muutus paiksete, sajandite-aastatuhande-vanuste kogukondade kontinendist turistide kontinendiks. --- Turist on healoomuline okupant." Turism on muutunud massiharrastuseks ja eluviisiks. Sõja on asendanud tarbimisjanu - võiduelamissõda.

Kalev: "Mis on tänapäeva inimesele õig upoolest reisimine: mö ; ;ödapääsmatu eluline vajadus või turismitööstuse toodetud narrus?"

Harry: "18.-19. sajandil reisisid eeskätt literaadid (kui aadlikud välja jätta), justkui väljaspool seisuseid või vaimus seisustest kõrgemal olev kirjarahvas. Vahest võiksid sa, Tõnu, omagi liikumisi kirjeldada literaadiseisusest lähtuvalt."

Tõnu: "Reisimine on teatav klassikuuluvuse märk. Väljast vaadates tundub reisimine olevat vana inimese jaoks kohutav sundus. Aga seisus kohustab. Eks reisimine ole ju tööstus, vanadelt inimestelt raha kätte saamise viis. Aga eks reisimas käia on tore ka."

Kalev: "Kas siis on õnn maa peal, kui iga inimene saab lennukiga soojale maale lennata?"

Tõnu: "Ma arvan, et reisimisel pole õnnega midagi tegemist. See kuulub lihtsalt eluviisi. Sa pead sellega kuidagi suhestuma, reisid siis või ei reisi."

Karin: "Kas sinu kolimine on ka reisimine?"

Tõnu: "Mõnes mõttes jah, selline kogemuste hankimine."

Harry: "Mis su vanemad sellest arvavad, et sa nii palju vahetad kohti?"

Tõnu: "Oh, nad ei arva enam midagi. Ega ma väga stabiilne maainimene ole. Kasvatan mõisa katselappidel melissi ja tilli. Hetkel ei kisu miski linna!"

Harry: "Kas sa Tallinna gay-pride'il käisid? Mis sa arvad gay-emantsipatsioonist? Kas see on pärast su romaanide ilmumist edenenud?"

Tõnu: "Ei läinud pride'ile. Ei oska gay-emantsipatsiooni kuigivõrd hinnata, sest ega ma seda elu ju seestpoolt ei näe. Kus see gay-elu siin on? Mulle paistab nii, et tegelikult on vabaduselaine juba üle käinud, konservatiivsus tuleb tagasi kõigis ühiskonna asjades."

Harry: "Tead, mis tähe all käis tänavune gay-pride Amsterdamis? Rembrandti sünniaastapäeva tähe all. Amsterdamis toimub kanali-paraad ja seekord pidi laevu dekoreerima mõnest Rembrandti maalist või tegelaskujust lähtudes."

Maaelu on tänapäeval üksildus. On ju päris imelik, et endaga toimetulev inimene elab maal. Ei pääse seltskonda, ühelegi saatkonna vastuvõtule ega gay-pride'ile, võib mõelda padu-urbanist.

Harry: "Aga see isolatsioon on ju vabatahtlik. Pealegi on Tõnu väga mobiilne: tal on on auto ja erinevalt meist oskab ta seda juhtida. Pealegi on maal elamine ju ka poos. See on osa tänapäeva poosi-diskursusest."

Tõnu: "Kõik oleneb sellest, millised harjumused sa endale kujundad."

Telekat aga Tõnul ei ole ja internet on 19 kilobaiti sekundis. Meile saab saata.

Karin: "Kas inimsuhted on maal teistsugused? Romantilised, nagu neid sageli kujutatakse?"

Tõnu: "Aega on siin palju, kui juba külla lähed, ollakse seal kaua. Tundub, et hullu töörabamist maal pole. Elukunstnikke on maal isegi justkui rohkem kui linnas. Elatakse vaikselt oma elu, nii saab ilma eriti pingutamata hakkama. Linnas nii ei saa, ei jõuaks oma korterit maksta, kui sa tööl ei käi. Siin sa veel asotsiaaliks ei muutu, kui sa ei käi tööl ja ajad läbi m & otilde;ne juhuotsaga."

Eesti j a Euroopa

Kalev: "Olid nn eurotemaatika maaletooja? Kas Euroopa on meid tänaseks kuidagi aktsepteerinud?"

Tõnu: "Vanades Euroopa maades pole ju arugi saadud, et oleks midagi olulist toimunud. Meil oli vajadus hakata teisiti mõtlema, aga neil pole muutunud palju midagi ja nad ei pea seetõttu kõigest uuest midagi arvama."

Tõnu oli hiljuti Bordeaux's, käis mööda kohalikke koole ja kõneles Eestist. "Sealsete inimeste jaoks on juba Gironde'ist, nende oma provintsist lahkumine piisavalt suur reis. Seepärast pole ka imestada, et nad ei tea muust maailmast suurt midagi. Laste jaoks seal oli kogu see nõukogude värk täiesti arusaamatu."

Tõnu arvab, et meie ja Euroopa suhetes pole nii palju muutunud, et oleks huvitav uut "Piiririiki" kirjutada. Mis on siis praegu teema?

"Kui hakkad kirjutama romaani, siis ei lähtu ju ühiskondlikust teemast, ikka kirjutad isiklikust asjast," ütleb Tõnu.

Kõneleme Eesti elust, okupatsiooni sümboliseerivast Pronksmehest, mille ümber on nüüd möll lahti läinud. "Eks me unustasime ju venelased vahepeal ära," arvab Tõnu. "Aga nüüd on nad aru saanud, et elavad demokraatlikus riigis, kus võib vabalt arvamust avaldada. Siiamaani nad kartsid Eesti riiki, sest nad olid arvanud, et riiki peab kartma."

Päevad ja tööd

Tõnu päev kulub eeskätt tõlkimisele. Siis sõidab rattaga umbes 10 kilomeetrit Järva-Jaani ujuma. Teeb puid, annab kassidele süüa (need on ta ainsad seltsilised ja koduloomad). Alkoholi ei kulu peaaegu üldse. Maja sai küll remonditud, aga kunagi peab seda tööd jätkama.

Väga selgelt Tõnu oma tulevast rolli Esna mõisas kujutleda ei oska.

Karin: "Kes sa Tamjärvele oled?"

Tõnu: "Seda pead sa temalt küsima. Tamjärve huvitavad paljud inimesed. Ja Esna on talle jube tähtis, tema selle leidis, selle kabeli ja ... See on ikka tema karma - tema eesmärk. Nojah, me ei tea ju, kas keegi üldse mõisa külla tuleb ja hakkab seal istuma. Selle lootusega ma Hiiumaalt siia ju tulin, et siin on rohkem suhtlemist.

Harry: "Suured mõtlejad ... Kust nad siia tulevad? Euroopast? Kes nad on?"

Karin: "Hannes Tamjärv, Helen Laupa, Paulo Coelho...!"

Tõnu: "Palju neid üldse on, neid suuri mõtlejaid? Ja veel selliseid, kellega sul on millestki rääkida ..."

Üks omapärane mees on siiski juba Esnas liikumas. Kaks kilomeetrit mõisast, Kodasemal on katoliku kiriku keskus, mida kohalikud kutsuvad kloostriks. Põhiliselt käib seal ligi 90aastane isa Guy iga nädal oma missat pidamas. Tõnu on talvel paar korda tema juures käinud, oli hästi vahva. "See oli kummaline missa, vene keeles. Inimesi oli seitse või kaheksa, üks sümpaatne paljulapseline poola-ukraina perekond talvevaheaega veetmas. Aga muidu ta peab missat üksi. See keskus on siin olnud Eesti ajast, ja nüüd ilmselt katoliku kirikule tagasi antud." Tõnu sai Marek Tamme käest teavet, et üks mees on Argentinas avaldanud prantsuskeelsed mälestused "Kohtumine Venemaaga: Narva, Esna, Tartu, Moskva". Mälestustest selgub, et Esna misjonikeskus oli mõeldud &otil de;igeusu kiriku Rooma kiriku rüppe tagasi toomiseks. Guy eesti keelt ei räägi, aga m&otil de; ningal määral räägib soome keelt ja vene keelt. Ta on tegelenud kodututega mitmel pool. Nüüd tegeleb ta kodututega Koplis. Tõnu räägib temaga prantsuse keeles.

Harry: "Oled sa ise usklik? Ja mis usku?"

Tõnu: "Vaat, see on keeruline asi ... Kui juba niimoodi vastan, küllap siis ei ole. Ehkki, ma olen luteri kiriku liige. Reigi koguduse liige. Lasin end seal ka ristida, kui Reigi pastoraadis elasin."

Talv ja tulevik

Tõnu: "Siin oli ikka väga külm talv, Hiiumaaga võrreldes. Maja ei pidanud sooja ja pidi pidevalt kütma. Siis ma põgenesin vahepeal Indiasse maja kütmise eest. Osalt oli see ka vaimne reis. Olin kuu aega, pool sellest lihtsalt mereäärses hotellis. Korra sain kõhutõve ka, aga see käis asja juurde. Ma ei ole üldse talve-inimene."

Harry: "No see öeldu jätab küll sellise mulje, nagu ei tahaks sa väga kauaks siia pidama jääda."

Tõnu: "Vaat ei tea, ma ei oska praegu midagi öelda."

Harry: "Sa, Tõnu, peaksid ise kirjutama ühe filosoofilise traktaadi, eksistentsialistliku, "Üksinduse võlu" näiteks. Su mustad kassid kui nõidade saadikud sobivad väga hästi sulle inspiratsiooniks."

Tõnu: "Kunagi küll, kui ma nii kaugele jõuan."

Hannes Tamjärv, milline on Esna mõisa tulevik?

Lõplikku selget plaani meil pole, äriplaani pole ega saagi olema. Mõis peaks kujunema kohaks, kus saab "ära olla", tavaelust kaugemal ja vahest seetõttu endale lähemal. Oluline on see, et maja tuleviku osas säiliks avatus.

Esna mõis.
"Kirsiaia" motiividel

Ta pole midagi suursugust, kuid avaldab distantsilt muljet. Metsistunud inglise stiilis pargi poolt vaadatuna meenutab ta pigem oma loomulikest gabariitidest välja kasvanud talumaja, esifassaadi poolt aga hoopis 19. sajandi õdusat vaksalihoonet. Puuduvad ainult mööda ringteed lähenevad kalessid. Uniseks tegevas suveleitsakus kutsub ta meis esile sentimentaalseid fantaasiaid lõpututest teejoomistest verandal, teravmeelseid vestlusi kõikide inimeste võrdsusest ning maailma paremaks muutmise viisidest ja rõõmsa äratundmise, et elu läheb maal edasi. Mõisas käib põhjalik remont.

Millal maja ehitatud on, pole üheselt kindel. Teateid sellest Järvamaa mõisast on alates 1620. aastatest, kuid stiilikriitiliselt peaks vanim osa häärberist ehk puumaja pärinema 18. sajandi keskpaigast. Polnud selle omanikel von Essenitel (kelle nimest tuletati Esna) ega von Grünewaldtidel erilist rikkust, paleelikku ilmet ei omandanud maja ka 19. sajandi esimese veerandi ega 1880. aastate laiendustööde käigus, kuid taotlusest kesise kukru kiuste ilu teenida jutustab ühe ruumi lage kaunistav lopsakas taimornamendiga talamaaling 18. sajandist.

Kuulsa baltisaksa kunstniku Ludwig von Maydelli kavandatud kauni pseudogooti stiilis perekonna matusekabeli on matsid rüüstanud, aknad sisse peksnud, kuid romantiliste hingede jaoks elab tolles müstilises paigas KULTUUR edasi.

Harry Liivrand