Mõttepaus Eesti disainis
Juubelinäitus Linnagaleriis tõmbab joone alla kogu sinu varasemale loomingule. Oled aga välja tulnud ka uue efektse kollektsiooniga Chaise longue, mille rahuliku prantsuskeelse nimetuse (‘pikk tool’) taga on tegelikult sügav sisu.
See idee ei tulnud mul juhuslikult. Minu põlvkonnast oleks nagu üle käinud vaikne sõda, küll mitte kuulide ja kahuritega. Minu arvates on Eesti elu praegu üks suur rabelemine ja inimeste tööga tapmine. Mul on mitmeid sõbrannasid, kes on leseks jäänud, tutvusringkonnas on palju juhtumeid, kus 40-50 aastased mehed on endale ise käe külge pannud või ise otsa saanud. Sellise rabelemise tõttu kannatab ka töö kvaliteet. Uues kollektsioonis ongi toolid, mis on mõeldud puhkamiseks ja lõdvestuseks.
Uus kollektsioon sai tehtud ka seetõttu, et niisama poosetada enam ei taha. Kaheksakümnendatel ja üheksakümnendate alguses korraldasime disaininäitusi, kuhu tegid meie mööbli- ja ruumikujundajad ühekordseid esemeid. Tol ajal tehti lihtsalt kunsti, aga mööbel on eelkõige tarbeese. Seetõttu on praegusel näitusel eksponeeritud tirazheeritud esemeid.
Mina sain selles küsimuses hea kooli, kui osalesin 1994. aastal Soomes puitmööbli konkursil. Osalesid peamiselt Soome oma disainerid ja tootjad, ent kutsuti ka võistlejaid igalt Skandinaavia maalt. Minul oli suur au olla ainuke Eestist kutsutu. Kõik osalejaid, disainerite-tootjate paarid esinesid Soome oma mööblimessil kesksel väljapanekul kaubandus-tööstuskoja korraldusel, võitjad soome firmad said riigi finantseerimisel osaleda Milano messil.
Minu jaoks oli see tohutu õppetund, kuidas arenenud riik edendab oma firmade toodangut, et tootja teeks koostööd disaineriga. Riik on huvitatud, et Soome firmade toodangul oleks suurem lisaväärtus, et oleks võimalik oma toodangut eksportida.
Ja ka teise õppetunni sain sealt, et mida tähendab päris tööstusdisain. Üks asi on huvitavalt disainida, aga teine asi on teha seda kokkuhoidlikult, säästlikult. Minimaalsete vahenditega anda maksimaalne tulemus, panna näiteks samadest detailidest kokku erinäolisi esemeid.
Ka Soome Nokia on tegelikult kõrgtehnoloogia pluss hea disain. Sellisel külmal maal kui Soome ei saa tootmine iialgi olla odavam kui Hispaanias või Itaalias, kus sügisel ja talvel pole vaja nii palju kütta ja kus on valge. Ometi on Nokia läbi löönud. Meie oleme Soomega analoogne maa. Meie tootmise konkurentsivõimelisus põhineb peamiselt inimeste madalal palgal. lisaväärtuse tagamisele pole veel paljud firmad tähelepanu pööranud. Kohe oleme Euroopa Liidus ja mis saab meie tootmisest siis? Ilmselt euro tulekuga hinnad tõusevad nagu juhtus Soomes ja lihtsalt üks töötaja enam ei saa teha nii madala palgaga tööd.
Eesti firmades tehakse praegusel ajal peamiselt ühekordseid tellimustöid või allhanketöid. Aga see on lühike lõbu. Eesti on nii väike maa, kus on väike turg, siin üks firma ei suuda oma toodanguga jõukaks saada. Eesti toodang on ainult siis edukas, kui ta on ekspordivõimeline.
Kas kevadel toimunud disainikonverents ei olnud siis samm edasi?
See oli tõesti hea, et ühe korraldajana oli kaasatud Majandusministeerium. Kuid ettekannetest tuli välja, et disainerid lendasid kuskil hõljuvas kõrguses ja tootjad olid hoopis teisel lainepikkusel. Nende kahe vahele jäi ikka nii suur vahe.
Eesti eduka mööblitootja Thulema omanik August Kull ütles, et Eestis tekib tootele üheksa korda vähem lisaväärtus kui Soomes. See oli väga shokeeriv. Seda ütles tootja, mitte disainer. Kui Eestis on toote lisaväärtus 5,8%, siis Soomes 44%. Väikefirmad võitlevad siin veel tihti lihtsalt ellujäämise eest ning ei suuda uute toodete disainimist ja reklaami finantseerida. Eesti riigil on viimane aeg huvituda tööstusdisaini edendamisest.
Ometi oled sina leidnud tasemel tootja, kes on huvitunud disainmööbli tootmisest ja kes valmistas sulle heal tasemel prototüübid. Kes need tootjad on?
Need tooted on pandud kokku minu initsiatiivil ja Kulturkapitali toetusel mitme firma ja meistri kaasabil, kuid oma teostajaid ma praegu ei veel ei nimeta.
Mul on kurvad kogemused mööblitootjaga Jalax, kellega ma tegin koostööd ja kelle aitasin Helsingi ja Kölni messile, kes aga ei suutnud loobuda kiusatusest hakata mind petma.
See on paljude Eesti firmade probleem, kes autoriõigustest pole kuulnud või ei taha kuulda. Teevad salaja toote järgi ja isegi ekspordivad. Ega mina pole ainus, kellega nii on käitutud.
Nad ei maksa sulle siis autoritasu?
Jah, mina tegin ilmselt esimesena Eestis autorilepingu mööbli kujundamise ja tootmise kohta soome kolleegide abil, kes saatsid siia oma sisekujundajate liidu autorilepingu näidise. selliste lepingute alusel töötavad kolleegid kogu euroopas. Lootsin meie oma tootjaga teha tasemel koostööd pidades silmas muidushi ka ekspordivõimalusi. Aga kahjuks tuli leping lõpetada heade ärikommete rikumise tõttu. Sellele vaatamata tuli möödunud kevadel koju reklaam Pustelli firmalt minu toodetega, mille tootmiseks oli mul leping lõpetatud. Hakkasin huvi tundma ja selgus, et Jalax ekspordib neid rõõmsalt edasi. Maailm on väike ja kõik asjad tulevad välja.
Meil on ka firmasid, kes ei pea häbiväärseks istuda oma tellimusleti taga, kus on välismaa firma kataloogid väljas ja ütlevad, et valige välja, teeme ära. See on otseselt majanduskuritegu, mis Eestis lokkab. See on asi, millega peaks väga tõsiselt tegelema.
Ehkki Patendiamet pakub kaitset, on see siiski disainerile kallis lõbu oma töödele veel peale maksta ning saada selle eest kaitstud vaid Eestis. Uurisin, kuidas Rootsis asi käib. Euroopa Liidu maades on nüüd õnneks niiviisi, et kui sa kord maksad raha ja kaitsed end ühes liidu riigis, siis laieneb see automaatselt kogu Euroopa Liidule. Nii et kui me läheme Euroopa Liitu, siis niiviisi pätsata enam ei saa.
Pean ütlema, et disainerite liit, kes peaks autorilepingute ja kaitse asja ajama, pole minu teada seda teinud. Otse vastupidi, liidu juht ei pidanud paljuks teha koostööd sellesama firmaga, kes minu seljataga pätti tegi. küll on aga Sisekujundajate Liidul plaanis hakata omavahel vahetama infot ebaausate tellijate kohta samuti nagu teevad pangad.
Meil on ju häid disainereid piisavalt, tootjaidki selliseid, kes teevad head tööd. Millegipärast ei edene meie mööblieksport eriti?
Käisin veel Jalaxis töötamise ajal New Yorgi mööblimessil, kui üks ameerika vahendaja tahtis minu Cafe Collection´it seal esitleda. Läksin ise kohale, sest mõni aeg varem oli juba juhtunud nii, et minu kollektsioon saadeti kuhugi Aasiasse ja seal see lihtsalt kadus. Samal ajal oli New Yorgi teisel mööblimessil väljas ka Standard. Seal siis kogesin, milline on maailma mastaabis üks suur firma. Selgus, et Standardi aastatoodangust oleks jätkunud sealsele müügiketile vaid näidisteks kauplustele. Me oleme ikka päris kärbsed ja sääsed suurte maade kõrval.
Cafe Collectioni vahendaja tegi projektimüüki, müüs restoranidele ja kohvikutele kohvikutäie kaupa. Aga Ameerikas on ju suured inimesed, minu toolide kontseptsioon on just vastupidine – selline, et palju toole mahuks ruumi. Mõned kohvikutäied siiski üle lombi läksid, aga pidevat koostööd ei kujunenud, sest vahendaja hakkas tahtma kummalisi muudatusi.
Hinnangud sõltuvad väga palju kohast ja kontekstist.
Sa ei olnud rahul näituse Eesti Disain 2002 valikuga, mida eksponeeriti nii Lastemaailma galeriis kui ka Helsingis. Mille vastu sa protesteerisid?
Ma olin pettunud selles, et nii Lastemaailma galerii näituste kuraator Maile Grünberg kui disainerite liidu esimees Martin Pärn olid teadlikud, millega Jalax tegeleb, ja nad ei pannud paljuks tema toodangut näitusel siiski esitleda. Pehmelt öeldes äärmiselt kurb. Juba keskajal panid käsitöömeistrid seljad kokku ja lõid gilde, et kokku hoida ja oma eriala au kaitsta. Tuleb välja, et meie pole veel sinnamaalegi jõudnud mõnes mõttes.
Seesama Linnagalerii, samamoodi nagu Lastemaailma galerii kuuluvad linnale. Linnagaleriis korraldab näitusi Tallinna Kunstihoone Fond. Siin ei pea kunstnikud niigi väga kulukate näituste eest lisatasu maksma. see on linna toetus meie kunstielule. Lastemaailma galerii, mis võiks analoogiliselt toimidasiiani tegelikult ilma igasuguse toetuseta tootedisaini eksponeerimiseks, läks endise kultuuriministri survel erafirma käsutusse. Erafirma võib oma galeriid rentida igaleühele, linna toetus peaks aga olema üldist kultuurilist konteksti silmas pidav. Maha on mängitud suur ja linnale vähe kulutusi nõudev võimalus. Helsingi kesklinnas Esplanaadil asub Design Forum, Stockholmis Sergelplazal disainikaupluis, mis ei ole erafirmad ja mis pakuvad ülevaate kunstiteadlaste kaasabil tehtud erialasest valikust.
Disainikonverentsil tuldi välja taanlaste uurimusega, et Eestis on tööstusdisaini õpetatud 30-40 aastat ja lõpetajaid üle 600, aga neid firmasid, kes kasutavad disainereid, võib üles lugeda näppudel üles lugeda.
See tööstusdisainer, kes tahab saada erialast tööd, peab tegutsema laiemal rindel. Kui võrdleme diplomi saanud disainerite arvu sellega, kui palju neid tootmises tegutseb, siis on üks kindel võimalus tegutseda ise ja teha endale ise tootmisfirma, nii nagu seda on teinud vannitootja Aquator või disainer Matti Õunapuu.
Ka minul, kui käisin Kölni messil, keerutas elu ise probleemid ette. Käisin majanduskursustel, et õppida, kuidas neid probleeme lahendada.
Teine asi on see, et kui Eesti firma suudabki toota, siis on ka müügiprotsess sama tähtis. Ka see on üks valupunkt, et disainimanagere meil pole ja messidele minek vajaks paremat riigi finantseerimist.
Katrin Kask
Lõpetas 1976. aastal ruumi- ja mööblikujunduse eriala.
Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Sisearhitektide Liidu (ESL) liige.
ESLi aastapreemia 1992. a hotelli "Pesa" ning 1996. a metallmööbli "Café collection" eest.
1993. a kultuurilehe Sirp arhitektuuripreemia.
Café collection on märgitud ära ka tunnustatud disainiajakirjas Domus.
Osalenud helsingi, Kölni ja New Yorgi mööblimessidel.
