Nõu­kogude Leedu avangard­graafika: Petras Repšys “Vilnius II: uuslinn”. LEEDU KUNSTIMUUSEUMI KOGUST

Näitus “1987. Baltimaade graafika ja plakatid nõukogude aja viimasest kümnendist“ Kumus.
Rootslase Anders Kreugeri kureeritud Tallinna XIV graafikatriennaali satelliitnäitusena Kumus eksponeeritud väljapanek kannab pealkirja “1987. Baltimaade graafika ja plakatid nõukogude aja viimasest kümnendist”. Eesti riikliku iseseisvuse taastamine teostus ja seega nõukogude võimu lõpp saabus 1991. aastal. Milleks siin siis aastaarv 1987? Lähem tutvumine näitusega näitab, et kuraatori plaan on olnud esitada töid, mis valminud kuni 1987. aastani. Plakati puhul on ta seda seinatekstis väljendanud teada­andmisega, et eesti plakativalik on ajapiirides 1977–1987, läti ja leedu puhul 1976–1987. Tegelikkuses näeme midagi muud, näiteks eestlase tehtud vanim plakat näitusel on aastast 1971. Vabagraafika osas on aga nii, et 1970. aastate esimese poole osakaal on päris suur, kogu ekspositsiooni vanim graafiline leht kuulub aga isegi 1960. aastaisse.

Plakati puhul ei muuda üksikud erandid üldpilti, mis on ülekaalukalt selles vallas 1980. aastail loodu ülevaatus, mis ala eripära arvestades on igati õigustatud. Alles siis sai balti plakatistide loomingu kunstiliselt kaalukamaks osaks trükiplakat, seega tegelik, leviv plakat, kuna varem võis kunstijõulisi lahendusi leida eeskätt autoriplakatite-originaalide seast. Näitusekomplekt on valitud tasakaalukalt, et mitte öelda konservatiivselt. Poliitilise plakati osakaal on väike, üldjuhul on hoidutud eksponeerimast ajastuomast lollust ja absurdi (mille meeldetuletamine meile teises kontekstis võiks ka õpetlikuks osutuda) ning eelistatud on töid, milles peamine formaal-esteetiline lähenemine. Pearõhk on õigusega asetatud kultuuri­plakatile, milles iga osavõtjamaa esindajail on ka tänase, eeldatavalt varasemast nõudlikuma pilgu jaoks meeldivaid, loomisaega arvestades üllatavaltki veenvaid lahendusi.

Kui küsida, kas selline oligi balti plakat 1980. aastail, siis saaks vastata, et peajoontes küll.

Ometi oli neidki, kes sel perioodil tegid ka midagi sellist, mis käesoleva näituse üldpildist võinuks suhteliselt eripärasena esile tõusta. Sellekohaseid näiteid saaks tuua mitu, piirdun meile lähemaga: Ruth Huimerind tõusis 1980. aastate algul üheks vormiuuenduslikumaks ja erinäolisemaks plakatikunstnikuks, kelle looming kümnendi keskel äratas juba rahvusvahelist tähelepanu ning kes 1987. aastal pälvis balti plakatitriennaali ühe peapreemia, ja olen kindel, et tema toonane plakatiparemik teeniks tunnustust ka täna.

Näituse vabagraafika valik on plakatist erinev eelkõige kahest aspektist: esiteks jääb teoste arvukus plakatile tunduvalt alla, teiseks on siin ülekaal (tõsi küll, väike) 1970. aastatel loodud töödel. On selge, et kaheksakümne graafilise lehega ei saa anda kuigi hõlmavat pilti kolme graafikamaa saavutustest läbi pea kahe aastakümne. Iga asjatundja valik samades ajalis-arvulistes piirides tuleks kas mõnevõrra või koguni suuresti erinev. Mis iseloomustab Anders Kreugeri valikut? Kindlasti heakskiidetav püüe arvuliselt võrdse esituse poole, pisikese viisakuseelistuse andmisega näituse toimumispaiga esindajaile: nii Lätist kui Leedust on väljapanekus kaheksa autori tööd, eestlasi on kümme. Loetav ning õnnestunult realiseerunud on eesmärk näidata iga maa lõikes eri graafilistes tehnikates teostatud estampe. Miinuseks tõusva kummalisusena tuleb märkida asjaolu, et võrdset tähelepanu pole pööratud põlvkondade vahetumise probleemile. Ni i on noorima Leedu esindaja sünniaastaks 1960, noorimal lätlasel 1958 ja eestlasel 1945. Ja kui leedulaste noorim ­Audrius Puipa ja lätlaste Andris Breže esindavad uut lainet, mis tõi kaasa varasemast erineva, sellega konfronteeruva käsitluslaadi, teisenenud esteetika, siis eesti graafikas toimus ju samasuunaline protsess (eri eelistuste pinnalt, muidugi mõista). Andres Tali, Urmas Viik, Eve Kask, ­Ülle Marks, ­Virge ­Jõekalda jt näitasid juba 1980. aastate teisel poolel enda võimeid ning eripära. Ühe noorema põlvkonna esindaja lülitamine eesti ekspositsiooni oleks andnud meile võrreldavuse naabritega ka selles aspektis.

Kuna vaadeldav väljapanek on seotud graafikatriennaaliga, siis paratamatult tõuseb küsimus, kuidas see vaade minevikku kajastab Tallinna graafikatriennaalide ajalugu. Lühim vastus küsimusele oleks, et hästi, sest kõik eksponendid on osalenud triennaalil, enamik neist palju kordi. Nii on eesti kümnest (Herald Eelma, Concordia Klar, Silvi Liiva, Marju Mutsu, Illimar Paul, Kaisa Puustak, Kaljo Põllu, Vive Tolli, Vello Vinn, Mare Vint) kunstnikust neli osalenud kõigil kaheksal enne Eesti taasiseseisvumist toimunud triennaalil, neist neljal puhul on nad olnud korraga eksponentide seas. Keegi neist pole jäänud ilma ka graafikatriennaalide nõudlike žüriide positiivsest tähelepanust, olles kokku pälvinud kolm peapreemiat ja kakskümmend diplomit. Viimane on sedastus, kui tõstaksime kõrgeima triennaalipreemia valikuargumendiks, siis peaks ekspositsioon algama Peeter Ulasest ning esitama veel nii mõnegi seekordsest valikust väljajäänu nime.

Võttes kriteeriumiks aga vormiuuendusliku aspekti, ei pääseks mööda Leonhard Lapini ja Raul Meeli loomingust (meenutuseks – esimene neist jõudis nõukaajal esineda kuuel ning teine viiel triennaalil).

Kuraatori valiku tugevaks küljeks ja õigustuseks on eelarvamustevaba pilk kõrvalt. Eriliselt süüvimata graafikakunsti teisenemistee iseärasustesse baltikumis, esitab ta valiku töid, mis loomisajale vaatamata kõnetavad teda täna.

Mille üle paneb meid mõtlema ­Kreugeri näitus? Vahest eelkõige selle üle, et neutraalne tagasivaade tasandab eesti-läti-leedu estambi erinevused vähem märgatavaks, kui arvame ehk ka soovime olevat. Ilmneb teatud kammerlik üldtonaalsus, meid seob väheldane formaat ja hoolikas, sageli peenekoeline tehniline teostus. Teisalt on aeg ja muutunud keskkond kaotanud erilisuse ses mõttes, et ei omaaegsel vihjelisusel ega stagnaaja surutises epateerinud vormivõttel ei ole varasemaga võrreldavat mõju tänase vaataja silmis ja mõttes.

Vaevalt, et suudame täna näha näiteks leedulanna Birute Žilyte Grunwaldi lahingule pühendatud lehtedes seda rahvuslikku patriotismitunnet ja –vabaduseihalust, mis kandis neid töid loomisaastal 1970 ning mis tõstis autori üheks hinnatumaks kunstnikuks. Või kas suudame täna näha lätlase ­Andris Breže serigraafiates provokatiivset väljakutset Balti estambi mõnevõrra enesessesulgunud käsitöölikkuse vastu, mida need tööd teostamisaastal kõigile vaatajaile arusaadavalt esitasid?

Kõrvaltvaataja pilk esitab meie kunsti kangelasaastad vähem heroilisena ja rahulikumana, kui ehk lootsme seda olevat. Süvenenum vaataja peaks aga leidma iga maa väljapanekust autorite siserefleksioonide eripäraseid ning pealetükkimatule vormikõnele vaatamata sugestiivseid esitlusi, mis mõistetavad ja veenvad loomisajale vaatamata.