“Mu kodu on Eestis” - lummav raamat meie venelastest

See on lummav, kurb, huvitav ja tingimusteta hea raamat meie venelastest. Kes, nagu selgub, olid suguvõsahämarustes või elu alustades suures osas hoopis poolakad, ingerlased, eestlased, ukrainlased, sakslased, juudid jne. Kommunistide hakkiv ja solgutav masinavärk tegi neist need, kes nad on täna, ja see, kui me nende lugu teame, teeb meist kahtlemata palju paremad inimesed. Jubedused, mida kommunistid tegid kolmekümnendatel aastatel endi küüsi jäänud rahvastega, pole teps mitte kahvatumad hiljem eestlastele osaks saanud repressioonidest, pigem vastupidi.

Kuigi koostaja Volita Paklar proovib meile eessõnas valetada, et teos on konarlik ning kirjanduslikult ebatäiuslik, ei saa ma selles temaga nõustuda, sest nii hästi komponeeritud ja toimetatud raamat on tänases kultuuriruumis kahjuks pigem erand. Maani kummardus ning müts maha Anneli Sihvarti ja Rutt Hinrikuse ees!

Teoses kohtab eeposepotentsiaaliga suguvõsalugusid - näiteks esipeatükk ilmatark Vadim Želnini õelt Valentina Orehhovalt (1914-2007), ostapbenderlikke saagasid - kas või Oleg Burovilt (s 1930, lk 54) - ning jubeda alguse ja ilusa õhtuga tuhkatriinulugusid - näiteks Tatjana Razguljajeva (s 1964) elukäiku kirjeldav "Kuidas poris puhtaks jääda" (lk 383), mis raamatu ka lõpetab. Paljude elulugude kohta võib kirjeldatava ajastu spetsiifika tõttu öelda tüüpiline, kuid mitte ükski neist pole tavaline.

Neil peaaegu neljasajal leheküljel hukkub inimesi nii otseses kui kaudses mõttes suisa vanatestamentlikes kogustes ja see pole naljakas, sest see on päris. Samas õhkub ellujääjaist mingit kummalist rahulikku headust, kibestumine ja hirmud on pigem erand. Diagonaalis seda raamatut lugeda ei saa, kuigi tema tüsedus ärgitaks proovima. Kordan veel: lummav raamat, õpetlik ja hea raamat!