Rahvusvaheliselt tuntud eesti kunstnike teosed ei olnud ei liiga konservatiivsed ega rabelevalt ajakohased. Nii kuraatori kui ka järgnenud kunstnike endi valik orienteerus kindlatele kvaliteetidele, enam isiklikult kogetule kui valitsevate trendide järel jooksmisele.

 Eesti kunstnikel oleks kogu aeg nagu kuhugi kiire, nii et näitusesaalides valitseb tihti rongist mahajäämise tunne. Tulevikus võidakse tänapäeva kunstist leida hoopis teisi tegijaid, mitte nüüdse meedia ülespuhutud kangelasi. Aga sedagi oleme juba kogenud, sest nii mitmedki omaaegsed Sorose-keskuse teemanäituste “tähed” on tänaseks peaaegu unustusehõlma vajunud. Kui ei usu, võtke lahti möödunud näitusi kajastanud ajalehed – ja te ei usu oma silmi!

 Eesti rahvusvahelisse kunstiellu kinnistunud tegijate kunstilooline usaldusväärsus sai kinnitust ka Müncheni moodsaimat kunstikeskust, 2002. aastal avatud Pinakothek der Modernet külastades. Ümbritseva arhitektuuriga nii stilistiliselt kui ka mahuliselt hästi haakuv uusklassitsistlik – tehnoloogiline klassitsism – hoone (arhitekt Stephen Braunfels) on projekteeritud tänastele moodsatele muuseumidele arhetüüpsena: keskel esinduslik ümmargune, kõiki korruseid läbiv hall ja sellega külgnevad näitusesaalid, ent selle erinevusega, et arhitekt ei manifesteeri majas iseend, vaid annab neljakandilistes, lihtsates laevalgusega ruumides võimaluse näidata just kunsti. Hea, et seda teeb ka uues KUMUs arhitekt Pekka Vapaavuori, nii et meil on oma uues muuseumis lisaks arhitektuurile hea võimalus oma kunsti näidata.

Müncheni Pinakoteegis on hea valik rahvusvahelist ja saksa moodsat kunsti, nii modernistlikku kui ka postmodernistlikku – vaatega nii minevikku kui ka tulevikku – ning pürgimus ekspositsiooniga mitte kedagi rabada. Pigem luuakse võimalus süvenemiseks taidesse, mis oma ajastu keskmisest mõtlemisest on alati ees. Seda peaksime me sakslastelt õppima, sest kui üksikud “superstaarid” välja jätta, ei ole meie parematel 1960.–1980. aastate kunstnikel ­midagi häbeneda. Just nii, nagu me rahvusena kuulusime alati Euroopasse, kuulus ka meie visuaalne kultuur loomulikult sinna ning eesti kunsti paremik on samas kontinendi paremiku hulka kuuluv, oma selgelt loetava isikupäraga. Loodan, et seda kinnitab ka peatselt teie silmade ette kujundatud KUMU XX sajandi kunsti kollektsioon.

 Müncheni kogemus oli järjekordne kinnitus sellest, et me võime vabalt oma kunstiga, üpris erinevate valikutega umbes 30 kunstnikust, esineda mis tahes Euroopa kunstilinnas ning vaatamata pikale lahusolekule mõistetakse meid seal samamoodi, nagu meiegi mõistame siin välismaist kunsti.