Pressimaterjalid

Ansambel Taak pole kellelegi otsesõnu midagi lubanud ja tunduks ebaaus nende promomaterjale neile ette heita. Kuid ikkagi tundub kummaline, et plaat, mis pidi olema nõnda avanev ja avardav, suubub lõplikku letargiasse juba oluliselt enne lõppu. „Põgenemiskatse“ läheb liikvele doom-metal’i juur(t)est ja püüab haarata teiselt poolt endasse eksperimentaalsemat post-rock’i, kuid teekond edeneb üsna kitsast ja konservatiivset rada mööda ilma huvitavate žestide ja tõelise riskita. Seda võib hea tahte korral „minimalistlikuks“ nimetada, aga päris sagedasti tähendab see lihtsalt muusika mürapotentsiaali viisakat taandumist Mart Kalveti vokaali ja sõnade ees.

Kaks esimest lugu lubavad rohkem kui kogu plaat välja kannab. Viiendana saabuv albumi pikim lugu on pettumus, sest kogu seitsme ja poole minuti energia läheb paatosesse ja mitte kõlalisse intriigi. Ja see on kogu Taaga uudisteose probleem. Akordid, mis pole originaalsed, toestavad üsna õõnsaid meloodiaid. Ning kuna tämbriliselt mingeid piire kuhugi ei nihutata, pole „Põgenemiskatse“ mitte niivõrd heavy, kuivõrd lihtsalt aeglane. Kes otsib, leiab muidugi ka paremaid hetki. „Tajutriiv“ pole tingimata plaadi väärtuslikumaid laule, aga trummidest umbes 3:15 peal sisse juhatatud ja kitarrist domineeritud ansamblimäng kestab puhtalt ja täpselt enam kui minuti.

Nii et kui kokku võtta, siis pole bändi ambitsioonidel midagi viga, kui nad eskiisina paberile kirja panna. Aga pole põhjust ka teeselda, nagu plaaniksin ma „Põgenemiskatset“ lähimas tulevikus uuesti kuulata. Teie riskid on teie eneste võtta …