Murdmaa lõpuspurt
Allan Murdmaa (1934–2009) suri paar päeva enne oma ülevaatenäituse avamist disainigaleriis ja Toivo Tammiku koostatud kataloogi esitlust. Propagandistina on just Tammik olnud õige mitu aastat ainus, kes on järjekindlalt vana arhitekti tööd tutvustanud, esile tõstnud, seletanud ning justkui sotsiaaltöötajana meest ennast samuti kehutanud mitte end hülgama. Mis sest, et muutuvas ajas on skulptuuridel ja maastikel komme kaduda, mureneda, unustusse vajuda. Kuigi Murdmaa tegi mitmeid tänaseks ambivalentse sisu omandanud (nt Maarjamäe, Tehumardi, Rakvere “Okaskroon”) monumente, on päris kindel, et “õige” tähenduse puudumisest hoolimata on tegu kõrge kunstiga, mis liigutab ja veenab. “Erinevalt Lätist meil rahvuslik kõrgetasemeline monumenditööstus kahe maailmasõja vahel välja ei arenenud. ... Murdmaa esindab eesti arhitektuuri värskemaid tuuli, mis paradoksaalsel moel tulid läbi Moskva,” kirjutab Tammik. “Mahulise geomeetria tulevärki” jätkus ka viimasteks aastateks. Murdmaa jõudis osaleda ka Tallinna Vabaduse monumendi konkursil, kus esitas ühe parima suurejoonelise ning tõsise kavandi.
Murdmaa lõi kaasa koos Leila Pärtelpoja ja Väino Tammega Tallinna hotelli, Pegasuse kohviku, Ku-Ku klubi, Gloria restorani tegemisel. Algupärasel kujul pole praeguseks alles neist ükski. Huvitava faktina selgub, et disaini vallas oli tegev ka Murdmaa isa. Kuigi vanemad elasid mõnda aega lõbusat boheemlaseelu Pariisis, oli neil taipu luua Eestisse naastes koos kuulsa Richard Wunderlichiga oma sisearhitektuuribüroo, mis tegutses 1940. aastani.
Värvika isiksusena jätkus Murdmaad ka seltsielu elama ning arhitekte õpetama. Tammik: “Värske ning jõulise loojanatuurina suutis ta käima lükata terve põlvkonna jagu nüüdseks juba klassikuteks tõusnud arhitekte.”
Mõneti kahju, et kataloogis praktiliselt ei peatuta kollektiivis sündinud elamute, koolimajade ning kinoklubide tüüpprojektidel. Kas mitte just need oma standardsusega ei tõuganud Murdmaad püüdlema oma monumentaalkunstis erilisuse ning ajastuüleste sümbolite poole?
Nõustuda võib Tammikuga, et Murdmaa töödes ei saa üle ega ümber tema tähelepanuväärsest kontekstitundlikkusest. Inspiratsiooni pakkusid pinnamood, ajalugu, materjalid, aga ka võimaluste nappus. Modernistlikku vormikeelt täiuslikult haldav arhitekt ei leppinud iial tuimade vormidega, vaid püüdis tabada midagi enamat. “Vaatad midagi ja tajud kompositsiooni. ... Sümmeetria on lihtsalt kordumatutes avaldusvormides esineva asümmeetria erijuhus,” kõlab suisa müstiline mõttekäik. Huvitav, kas midagi sarnast on püüdnud Allani õde Mai edasi anda oma ballettides?
Murdmaa vaimne testament võiks kehutada ka meid, tavainimesi, nägema mineviku kujusid poliitprisma kõrval kunstilisest vaatevinklist ning kutsuma tänaseid arhitekte, skulptoreid enam pingutama ning mitte piirduma esimese uitmõttega.
