Mure inimese pärast
"Perikles"
Shakespeare/Ojasoo/Semper.
Osades Risto Kübar, Sergo Vares, Marika Vaarik, Inga Salurand, Mirtel Pohla, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Lenna Kuurmaa, Andres Mähar.
Muusika Chalice.
Esietendus 15. märtsil No-Teatris.
Ojasoo ütleb: "Kui bensu liiter on 20 krooni, siis inimesed saavad ise ka aru, et ongi halvasti. Kui raha sulab näppude vahel, siis pole vaja enam öelda, et hakkab sulama. Nüüd on vaja... kuidas ma ütlen, olla kurbadele lohutajaks sel hetkel, kui näpud on põhjas." (Kultuuriuudised)
Tasuta Ojasoo muidugi teatrit ei näita. (Veel? Vaimutoidu supiköök, miks mitte?) Ja lohutuse koha pealt - "Perikles" on küll pealtnäha uskumatult õnneliku lõpuga Shakespeare'i muinasjutt, mis treenitud No-teatrile omasesse higi-pisarad-naeratus-püsib tippvormi, aga... Kõige all loksub vaikselt skepsis, naiivsete illusioonide ületamine (kunst ei muuda maailma paremaks) ja silmakirjalikkuse kriitika. NO-teater hakkab suureks saama?
Kuis viisakus võib pattu varjata
ja silmakirjalikkus sinu ees
võib teha näo, et aus on mees.
(Tõlge Peeter Volkonski ja Hannes Villemson)
Lugu ise: Tüürose prints Perikles (Risto Kübar) on andekas ja edukas riigivalitseja, kes ei kohku ära olukordades, mis nõuavad meelekindlust, julgust, ausust ja tarmukust. Aga jumalad võtavad teda nuhelda, üks õnnetus ajab taga teist. Kui ta kaotab oma kalleima vara - armastatud naise ja vastsündinud lapse, ei leia ta enam põhjust elusolemise üle rõõmu tunda.
Teise vaatuse peategelane on aga hoopis geiša-Tuhkatriinu-Lumivalgeke Marina (Mirtel Pohla), Periklese tormisel merel sündinud tütar, keda surnuks peetakse, aga kes hoopis lõbumajja müüdi, kus tema neitsilikkus ning õilsameelsus ta ometigi - tänu jumalate heldusele - kõige hullemast saatusest päästab.
Ühel hetkel on valimisplakatite kinni- ja ülekleepimist meenutava tegevuse käigus, millega laval näitemängu tegevuspaiku markeeritakse - Tüürose, Mütileene, Antiookia kõrval mulle viirastunud "Anti öökia". Ja see väike miraaž vedas mind terve lavastuse. Mitte-öökima-ajav. Soov n-ö olla suurem kui elu, teisisõnu: võitlus tihti öökimaajava reaalsuse vastu.
Mõned stilistilised märksõnad: India ja Eesti. Türgi europop ja Bollywood. Seksikas muusikal ja antiiktragöödia. Kuri võõrasema ja rahutu Tuhkatriinu. Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Michio kiirnuudlid ja Säästumarket. Kunnid ja JOKK. Valge plastmööbel ja pabertopsid. Enesemüümine ja puhtaksjäämine. Karaoke ja ooper.
Respekt kogu trupile, et see topeltmäng meele lahutamise ja liitmise mõttes lõpuni välja veetakse. Kes tahab, saab lahutatud, kes tahab, liidetud. Tätte ja Coelho pakuvad "õnn on sind kogu aeg kodus oodanud"-muinasjutte, mis ei sea neid kõrgemale eskapistlikust seebiseriaalindusest. No-teatri "Periklese" mitmekihilise kokteili pinnalt peegeldub vaataja enda nuttev ja naerev, segaduses ja mõistev nägu.
Et siis lõpp hea, kõik hea? Kas ikka? Korruptsioon, aids, prostitutsioon, vaesus, narkomaania, majanduslangus, inflatsioon jne? "Perikles" riivab neid teemasid pidevalt, aga ilma Ojasoo-Semperi senise plakatliku moralismita. Sotsiaalse teatriga on tihti nii nagu endise idabloki riikides kapitalismikriitikaga - ei ole erilist mõtet jutlustada vähenõudlikkusest ja tarbimise piiramisest inimesele, kes alles eile oli näljas ja on homme ilmselt jälle. Või feminismist naistele, kes eile olid traktoriroolis ja homme Iraagis missioonil. Kas on aga mõtet jutustada teatrisaalis ligimesearmastusest kodanikule, kes alles vallutab esimesi egotrippimise tippe? Kahju sellest kindlasti ei sünni.
P. S. Reaetendusel on kirjutajana adekvaatsem viibida - publik ei koosne siis vippidest, kultuurisõpradest, kriitikutest, näitlejate tuttavatest-sugulastest-kolleegidest nagu esietendusel reegliks. Seal on tavaline publik, pankurist pensionärini, raamatupidajad, õpetajad, tudengid... Ta naudib tantsu, laulu, kostüüme, koomikat, harrast traagikat - kogu seda ilusat värvilist muinasjuttu, seda kolmetunnist unustust ühe vaheajaga.
Aga ta tunneb end silmanähtavalt ebamugavalt, kui talle etenduse alguses ja lõpus lavalt otsa vaadatakse. (Vähe sellest, ta ei saa päris täpselt aru ka, millal etendus algab ja lõpeb.) Aga ta jääb rahule. Kõik on hästi. Oli meeldiv õhtupoolik. Ja ma ei tea enam, kas mul peaks olema NO-teatri muhku ja villi jooksnud trupist kahju või peaksin neile soovima edu?
