Must. Valge. Murka
“Ma tahaks praegu hoopis Aasia poole saada. Seal on aga nii palju väikseid hiinlasi, kes nii usinasti ja hästi maalivad. Kas ma üldse jõuan nendega konkureerida? Et kas see ainukene erinevus, et ma olen eurooplane, on piisav?” Väikselt ja piiratult mõtlemine pole hiljuti ühe Singapuri galeriiga koostööd alustanud maalikunstnik Maarit Murkale omane.
Alates esimestest värske EKA lõpetajana tehtud töödest on kriitikud teda kiitnud ja publik armastanud. 2005. aastal pälvis ta Vaala galerii kunstipreemia ja 2009.aastal oli Eesti maalikunsti kõrgeima auhinna, Konrad Mäe medali nominendiks.
Maarit Murka on üks Eesti noorema põlvkonna edukamaid kunstnikke, keda väljaspool Eestit näeb näitustel sagedamini kui kodumaal. Ja Maaritit nähes on selge, miks tema mustvalgete, ennast vaatama sundivate tööde modelliks on nii sageli piltilus kunstnik ise.
Proloog
Kelmiküla ja Kassisaba piiril ühe maja viimasel korrusel on 28aastase kunstniku Maarit Murka stuudio. Seisan maja ees. Täpselt kokkulepitud kellaajal läheb uks lahti ning pealaest jalatallani musta ja valgesse riietunud kunstnik küsib: “Murka juurde?” Stuudiosse astudes lööb ninna tärpentinilõhn, seintel on kaks suureformaadilist maali, millest ühe kohta ütleb Maarit hiljem, et tegemist on veel pooliku tööga, mis peagi ümbertegemisele läheb. Jah, Maarit on kaks erinevat lõuendit ribadeks lõiganud ja kokku õmmelnud. Küll publik näeb, kui aeg küps.
Komistan Uma tennisepalli otsa (Uma on Maariti taksikoer, kelle nime päritolu kohta ma küsimagi ei hakka. Olen niigi veendunud, et see on võetud näitlejanna Uma Thurmanilt, keda Maarit kujutas “UmaBilli”-nimelisse sarja kuuluvatel töödel aastast 2004) ja märkan, et seinal rippuv Martin Lazarevi Brasiilia-aineline kalender näitab veel juuni teisel poolelgi maikuud.
Maarit on tihti Eestist ära. Alles ta tuli Londonist, oli isiklikel põhjustel sunnitud loobuma pärast seda aset leidma pidanud Edinburghi-sõidust ja asub õige pea teele Berliini, biennaalile loomulikult. Suurte kunstibiennaalide külastamine on Murka ammune huviala, suurema seltskonnaga ja tavaliselt transpordivahendina autot kasutades sõidetakse mööda Euroopat ja vaadatakse uut kunsti. Ja koonduslaagreid. Ja maailma pühasid paiku.
“Mul on raamat maailma pühadest paikadest, ja ma tahaks need kõik läbi käia. Kaugemad paigad võtan ette nüüd, kui olen veel noor ja jaksan ja tahan käia. Euroopa võib ka hilisemaks jääda. Siin jaksan ka 65selt ringi vaadata.”
Istun stuudios olevale filmidest tuttavale režissööritoolile ja uurin Maaritilt äsja lõppenud eksamisessiooni kohta. Ta on Balti Filmi- ja Meediakoolis stsenaristika magistriõppes ja poetab mulle, et osa sessil nõutud töödest jäi ta ikkagi võlgu. Sel poolaastal jõudis Maarit koolis käia kaks nädalat.
Liikuvast pildist ja kunstiinimestest
Alates 2005. aastast on Murka oma näitustele kaasanud maalide kõrval ka videoid. “Hästi paljudel maalijatel on vist seesama asi, et sa ei suuda võistleda liikuva pildiga. Sul on ainult üks kaader. Sa pead suutma sellega kõik ära öelda. No kurat, ei saa!” Liikuvasse pilti edasiminek oli seega Murkale loogiline jätk. Maariti jutust loen välja pidevat vajadust edasi areneda, palju tööd teha, olla huvitav endale ja teistele.
“Kõik mu tuttavad on mitte kunstiinimesed tavaliselt. Mulle ei meeldi väga kunstnikega suhelda isklikul tasandil. Mida ma räägin teise maalikunstnikuga, et mis värvi sa kasutad või? Ma ei viitsi seda kuulata. Ma ei saa sealt mingit uut informatsiooni. Mul on palju huvitavam kuulata teise valdkonna inimesi ja saada teada nende probleemidest. Hoopis sealt võib tekkida mõte midagi kunsti panna.”
Tema näitused ArtDepoos, Vaalas ja Draakonis on olnud tavapärasest maalinäitusest erinevad – installatsioonid, mille osaks maalid, videod, ruumikujundus. Osa 2006. aastal lõpetatud Helsingi Kunstiakadeemia maalieriala magistritööst oli projekt nimega “The Truth is Out There” galeriis Vaal, kus Maarit tegeles hirmu ja selle kujutamisega meelelahutustööstuses, sealhulgas filmis. 2009. aastal võttis Murka ette oma meeled ja proovis maalimist, neid ühekaupa testides. Projekt sai nimeks “0.43” – selle üks osa oli autoportree maalimine just nii suures joobes. Näitusel oli muuhulgas väljas video, milles Maarit oma maali üle lakub.
Eestist ja Soomest
Londonis viibis Maarit hiljuti seoses Sovereign European Art Prize’iga. Tegemist on üsnagi kopsaka auhinnafondiga kunstiauhinnaga, millele Murka koos 30 Euroopa kunstnikuga kandideeris. Enne lõppvaliku sekka jõudmist tuli aga rinda pista koguni 350 kunstnikuga. Asja puhul on kõige hämmastavam see, et Murkat ei esitanud nominendiks mitte kodumaa Eesti, vaid hoopis Soome Vabariik. Esitaja oli Aura Seikkula, kuraator Helsingi Korjaamo galeriis ajal, mil Maaritil oli seal 2009.aastal eespool mainitud isiknäitus “0.43”. Kogu Korjaamo galerii näituse, muide, ostis ära üks Soome kunstikoguja.
Maarit ei ole väga semutseja tüüpi, ta ei istu funktsionääridega Kukus ega patsuta tähtsatele tegelastele õlale. Pigem on Murka kass, kes kõnnib omapäi. Ja saab sellega väga hästi hakkama.
Londonist rääkides ütleb Maarit, et kogu üritus oli väga väsitav. “Ma ei teadnud neid olusid, ma ei teadnud kedagi žüriist. Kui ma seal kunstnikega rääkisin, kes sellest üritusest rohkem teadsid, siis sain teada, et see keskus on väga oluline (Barbican Centre, kus 30 finalisti tööd olid 9.–20.juunini näitusel väljas) ja žüriiliikmed olid ka sellised, et kui Londonis neid nimesid kellelegi mainida, siis kõik teavad neid. Nii et ei läinud tühja see käimine seal.” Auhind läks briti fotograafile David Birkinile.
Ideedest ja kunstnikuks olemisest
Maarit räägib meelsasti oma kunstist, tehes seda lihtsalt ja siiralt. Istume laua taga, joome puuviljateed meega ja sirvime Murka tööde kataloogi. Maarit meenutab: “Viisin millalgi vabad tööd tuttava kontorisse. Need, mis vabad olid, need viisime, mõned Hitleri-teemalised tööd teiste seas. Tuttav helistas paar päeva hiljem, et kuule, pead vist need siit ära viima, et inimesed on nii vihased siin kontoris. Kuna ta aga ise oli ka ikka minu poolt, siis jätsime seinale, et las harjuvad. Ja siis igal sügisel on neil üks kliendiüritus. Juhtus nii, et sel aastal läksin mina sinna esinema ja rääkisin oma töödest. Pärast enam ei häirinud ega midagi. Ja lõpuks oli nii, et kui tööd olid seal mitu kuud rippunud ja läksin neid ära võtma, siis olid kõik vihased, et seinad on nüüd nii nõmedalt tühjad. Ja nüüd ma käin ja vahetan seal neid töid kogu aeg. Tuttav tuli küll sealt töölt ära, aga ma endiselt käin ja vahetan.”
Maariti tegid tuntuks tema mustvalged fotorealistlikud maalid ja just selle suuna väljapaistvaimaks esindajaks Eesti kunstis teda peetakse. “Kõik on minu puhul harjunud, et mustvalge fotorealism. Ja siis, kui ma midagi värvilist või midagi muud teen, siis nad [vaatajad] ei suuda seda vastu võtta. Ma ei taha sellepärast eluaeg jääda mustvalget fotorealismi vorpima, et mind teataks. Ennekõike tahan ma alati enda vastu aus olla. See, mis hetkel õige tundub, seda tuleb teha.”
Murka tööd valmivad sarjadena, nad on omavahel seotud ja nende tervikust lahtiharutamine Maaritile ei meeldi. “Tavaliselt on niimoodi, et ma olen kodus. Idee tuleb siis, kui ma olen pimedas. Voodis hakkan mõtlema, tavaliselt. Siis mul tekib mingi õrn mõte. Siis ma testin, et kas see hommikuks on ka meeles ja hea. Kui ta on, siis ma jätan selle kuskile laagerduma. Ma üldse ei torgigi seda tükk aega. Tavaliselt ma mitu kuud ei räägi ka sellest mitte kellelegi. Ta lihtsalt on kuskil kuklas.” Maarit testib oma ideid lähedaste peal, nende arvamus ja toetus on kunstnikule oluline. Öösiti stuudios oma ideid lõuendile pannes kuulab Murka “rütmikat muusikat”, et mitte magama jääda. “Elad siin stuudios, kogu keha valutab, oled tärpentinist läbi imbunud. Enamiku aja seisad, istudes saab vähe teha. Jalad valutavad ja käed valutavad, aga lõpuks tekib mingi eufooria, et oled õige laine peal, kõik on paigas. Et jäänud on ainult tegemise protsess. Siis on suva, see valu ei loe. Ma ei tea, kes sa siis oled. Pärast lähen siit välja, olen nii ära kustunud igatepidi, näost hall ja vaevatud.”
Üksindusest ja ajast
Maarit hoiab küll pigem omaette, vajab oma privaatset aega ja ruumi, kuid peamiselt öösel tööd tehes meeldib talle siiski teise elava hinge juuresolek. Varem oli Maariti kaaslaseks hilistel öötundidel stuudios maalides tema vanaema, kelle kohta Maarit ütleb, et “ta oli mul siin raadio eest”. Vanaema enam pole ja kunstniku üksiolemise hirmu leevendavad teised.
“Ma ei taha üksinda olla. Vahepeal on okei, aga liiga pikalt... mind häirib. Osalt sellepärast ma ka koera võtsin, et temaga siin jahmerdada. Ja siis mul käivad siin mõned tuttavad maalimas, aeg-ajalt niimoodi. Et mina teen oma näituse asju ja keegi maalib kõrval. Ja siis ma siin natukene saan juhendada. Ja saan oma tööd teha.”
Paljudest välisnäitustest rääkides ütleb Maarit, et nendeni jõudmine on nõudnud palju tööd. Ja selles ma ei kahtlegi, et Murka töökas on. “Maailmas on miljon tuhat kunstnikku ja oodata, et keegi sinuni tuleb... Ma olen selle aja peale võib-olla kuuekümnene. Mul on mingi paanika kogu aeg. Ma ei tea, kui kaua ma elan või kui kaua mul jaksu on või mis ma teen. Ma igaks juhuks ei tee plaane, et siis, kui ma olen 65, siis ma teen seda ja teist. Kui ma tahan midagi teha, siis ma pean kohe tegema. Sellepärast ma sinna kooli ka läksin praegu. Muidu ma ei teegi seda mitte kunagi.”
Kriitikast ja EKAst
“Kunstis mind häirib see Eesti kadedus, mida ma kohati tunnen, ja teiseks laiskus. Mind häirib, kui lihtsalt käiakse avamistel ja tühja loba aetakse. Ma tean, et see on osa sellest tööst, et sa pead käima ja suhtlema. Ja selleks on avamised ja kõik käivad ja räägivad seal niisama mingit juttu. Ma vihkan seda, mulle ei meeldi see, ma ei käi kunagi seda tegemas. Mulle ei meeldi kriitika kriitika pärast. Seal pole midagi, millest õppida, vaid see on lihtsalt mahategemine. Olen üritanud oma õpilaste puhul seda vältida, ma ütlen pigem, mis mulle meeldib nende töödes, kui vastupidi.”
Maaritit on kriitika algusest peale väga hästi vastu võtnud ja avalikult pole tema looming eriti negatiivse kriitika osaliseks langenudki. “Ma imestan, et see nii on läinud. See on kummaline ja ma ei saa sellest aru. Ma ise tunnen, et alles aastast 2006 võiks midagi üldse rääkida… Varem ma olin nii noor ja ma ei teadnud täpselt, mida teen. Ma õppisin EKAs neli aastat ja see, mida sealt sain, oli rohkem käsitööoskus. Sisulise poolega tollal nii väga ei tegeldud. Nüüd on õpe viidud kolme aasta peale ja võib kujuneda teine äärmus, et just praktiline pool jääb kehvemaks.” Jah, kui käsitööoskus on käes, võib kõike katsetada. Ja ikka selleks, et huvitav oleks. Murka teeb ennekõike seda, mis teda ennast paelub, punnitamata väljastpoolt tuleva tunnustuse pärast. Hingega tehes tuleb see omal ajal niigi.
“Mind häirib näiteks see Eesti jooksmine välismaa trendide järgi. Mulle tundub, et kohati võetakse väljastpoolt liiga palju šnitti. Siis, kui mina õppisin, tuli meile palju inimesi väljastpoolt, sest meil oli väga kõrge akadeemiline tase. Miks peaks nüüd tulema Eestisse õppima, kui kool on samasugune nagu igal pool mujal, kas Londonis või Hollandis?”
Enesekriitikast ja rahast
“Ma olen nii enesekriitiline. Ma vahel mõtlen, et tüüp on lihtsalt vabakutseline, teeb kunsti, siis seda ostetakse, ja ta sellest elabki. See tundub nii absurdikas. Mu tuttavatele, kes kuskil mujal töötavad, tundub see vahest veel absurdsem. Kuid sellel on jälle ka nii palju miinuseid. Loomulikult on tore, et ma võin lõunani magada ja teha, mida tahan, enam-vähem. Kuid ei ole ühtegi ideaalset eriala. Mul ei ole nädalavahetusi, isegi kui on nädalavahetus, on mul ikka selline pinge kogu aeg sees. Sest mul on kuskil kuklas mingi idee.”
Isegi rahast rääkides ei muutu Murka kibedaks ega kosta ka tema häälest solvumist kellegi või millegi peale. Ta tunnistab, et vabakutselisel kunstnikul on suur majanduslik surve. “Sa ei tea kunagi, kunas sul palk tuleb, ei ole kunagi ühtegi kuupäeva. Sa ei tea, kui pikaks perioodiks pead arvestama selle summaga.” Välisnäitustele tööde saatmine on kulukas, ja lootus, et keegi Berliinis, Minskis või Kiievis mõne sealsele publikule üsna tundmatu kunstniku töö enda seinale ostab, õhkõrn. Siiski on Murka stuudio tema töödest peaaegu tühi – need ripuvad kellegi teise seinal. Nad on müüdud.
Epiloog
“Teinekord istun siin ja mõtlen, et issand jumal, teised teevad midagi kasulikku, lähevad hommikul tööle, teevad midagi. Sa tuled siia, mõtled mingi haige asja välja – mida haigem, seda parem. Siis võtad kanga ja tõmbad selle puupulkade peale, võtad teise puupulga, millel on karvad otsas, ja hakkad värvi lõuendile panema. Ja kujutad ette, et see on kõige olulisem asi maailmas üldse. See on ju nõme?”
Elukutselt kunstnikul ja küsitlejal, hariduselt kunstiajaloolasel, on mõlemal silmad naerust märjad.
Maarit Murka avab 1. detsembril, päev enne oma 29. sünnipäeva Hobusepea galeriis isiknäituse.
Maarit Murka
? Maariti plaadiriiulil on muusikat Joe Dassinist Kosmikuteni. Viimastega seob teda ka ametialane koostöö – Maarit on aidanud nende reklaammaterjale kujundada.
? Maarit tegeles kooliajal intensiivselt kergejõustikuga. Nüüdki üritab “end ikka veidi liigutada, et mõistus kaine püsiks”. (“Miks küll ei võiks spordisaalid olla lahti öösel kell üks?” kurdab öise eluviisiga Murka.)
? Maarit ei ole täiskarsklane, nagu kirjutas Andri Ksenofontov ühes Sirbis ilmunud näitusearvustuses. Ta lihtsalt ei joo eriti.
? Lapsena tahtis Maarit oma perekonnanime ära vahetada. Murka oli tänuväärne nimi norimiseks.
? Maarit Murka loominguga saad tutvuda www.murka.ee.
