Nn musta sapi tähtsus meie kultuuriloos sai alguse juba vanade kreeklaste juures. See pidi tekkima põrnas ja tegema tuju halvaks, aga samas inspireerima huvitavaid ideesid ja nõnda panema aluse vaimsele loomingule. Aristoteles imestab ja küsib, miks olid kõik erandlikud filosoofid, poliitikud, poeedid või kunstnikud "silmanähtavalt melanhoolikud". See küsimus käib tänapäevani intellektuaalide peas ringi. Ka tegelased nagu Montaigne ja Kant tunnistasid melanhoolia positiivsust. Huvitav, et antiikse mõiste järgi sümboliseerib must sapp maad ja küpset iga, kollane sapp sellevastu tähendab tuld ja noorust. Selle järgi arvas üks ajakirjanik, et Pariisi eeslinnade mässulised, kes äsja põletasid autosid, on täis kollast sappi, kuna nende vanemad ja õpetajad, kes politseid appi kutsuvad, näitavad sellega oma "atrabilaarsust"!

Melanhoolial on tohutult paljuvorme, inglaste spleen (tõlkes "põrn"), romantikute "maailmavalu" ja tänapäeva depressioon kuuluvad ka siia. "Depressioon" paistab meile kõige tuttavam. Arstide seisukohast on siis tegemist haigusega, mida peab ravima. Kuid intellektuaalide ringkonnas usutakse ikka veel, et depressioon annab aluse loominguliseks tööks. Teema jääb alati aktuaalseks ja Grand Palais’ pildiseeria kuhjab küsimusi üksteise otsa.

Kas peab tõesti olema tusane, pahur, "sapine", et luua midagi väärtuslikku? Keskajal, mil inimesed vaatamata oma vigadele ja puudustele püüdsid enam-vähem tõsiselt võtta kristlikke elureegleid, peeti melanhooliat Kurja sünitiseks. (Muide, ka Luther arvas, et see on "Kurjavaimu tütar!".) Aga renessansi mõtlejad, kes uurisid hoolega Aristotelest ja Platonit, taevakehade ja eriti Saturni mõju meie meeleoludele, tõid musta sapi teooriad uuesti päevakorrale. Düreri "Melancolia I" sai selle uue moevoolu alusmüüriks. See on kummaline gravüür, raske lahti mõtestada, väsitav… depressiivne. Näeme üht tiibadega naisterahvast isutmas käsipõsakil, pilk suunatud ei tea kuhu, maapind jalge ees täis mitmesugust koli; redel, saag, naelad, tangid, haamer, liivakell …

Tõesti palju kraami ühele väikesele vaskplaadile (24,5 x 18,9 cm!). Peale selle veel üks massiivne polüeeder ja selle kohal taevas vikerkaaretaoline poolsõõr, millest välgub ähvardav komeet ja jookseb välja iseäralik nahkhiire või koeralõustaga monstrum, kandes plakatit sõnaga "Melancolia I". Kas see motiiv kuulutab mingit tuleviku katastroofi? Teame, et Dürer ise kartis maailma lõppu.

Depressioon võib kalduda morbiidsusse. Mõtlen siin Gérard de Nervali "musta päikest", mis juhatas luuletaja enesetapuni. Samuti Caspar David Friedrichi süngeid maastikke, Böcklini "Surnute saart", kuid veel enam Goya kannibale ja 17. sajandi luukeresid ja puusärke. Iga pildi ees võib jääda seisma ja küsida, millist tahku see näitab meie kultuurist. Ja kas Lääne-Euroopa kultuur on tõesti kasvanud ainult depressioonidest, nagu ka tänapäeva kriitikud paistavad uskuvat. Kuhu jäävad siis meie kristliku tsivilisatsiooni juured, mida ajaloolased peavad oluliseks meie ühiskonna arengus? Judeo-kristlik traditsioon ei hinda nukrutsemist ega norutamist, vaid rõhutab, et inimese elukäiku peab valitsema rõõm. Kristuse kannatuski ei lõpe ristisurmaga, vaid surnuist ülestõusmisega. Depressiooni-kuulutajate vale tee avaldub võib-olla kõige selgemini 15. sajandi melanhoolsetes Kristuse piltides, näiteks ühe anonüümse elaslase "valude inimene", kes istub risti all ja kelle haavad näitavad, et ta on juba ristilt maha võetud ja järelikult surnud, aga sugugi mitte üles tõusnud. Keha on nigelavõitu, jalad koledad ja nägu hapu. Rekvisiitidena on üles riputatud piits ja luua moodi oksakimp. Ka oda ja redel on nähtavad, samuti melanhoolikute dekoratiivne pealuu.

Düreri "zombi" ei ole ilusam ega sümpaatsem. Okaskroon peas tunnistab, et ülestõusmine pole aset leidnud. Kõhunaha voltidel niriseb verd. Näost paistab midagi ebaviriilset. Pea toetub käele, nagu õigel melanhoolikul ikka. Tõepoolest, selline vaatepilt võib teha nukraks.

Näitused on loomulikult organiseeritud vaatamiseks. Aga see siin on ka määratud mõtlemiseks, ja sellega on ta mitmekordselt positiivne.

Näitus "Mélancolie – Génie et folie en Occident" (melanhoolia – geniaalsus ja hullus Läänes), Pariisis Grand Palais’s, avatud kuni 16. jaanuarini 2006.