Foto: DESRUS BENEDICTE/SIPA/Vida Press

„Kõik õed, kelle nad mulle saadavad, norskavad!“ Need on esimesed sõnad, mille voodis lebav Frida Kahlo ütleb tema juurde saadetud meditsiiniõele Judith Ferretole filmis „Kaks Fridat“. Üht Ladina-Ameerika läbi aegade kuulsaimat kunstnikku Frida Kahlot (1907–1954), kelle kulme teatakse globaalselt paremini kui Brež­nevi omi ja kelle välise atribuutika jõulise kaubastamise varjus läheb aeg-ajalt kaotsi tema kunsti sügavam, valusam ja isiklikum sisu, kehastab filmis Iraagi – Tšiili – Costa Rica päritolu Ishtar Yasin, kes on ka selle filmi stsenarist, režissöör ja produtsent. Frida Kahlo eest tema viimastel eluaastatel hoolitseva Costa Rica õe rollis astub aga üles Portugali näitleja Maria de Medeiros, keda rahvusvaheline filmipublik teab ehk kõige paremini Quentin Tarantino filmist „Pulp Fiction“.

Kui 2002. aastal valminud Holly­woodi film „Frida“ oli elulooline kronoloogiline jutustus naiskunstnikust, tema kriiside- ja kariderohkest elust lapsepõlvest surmani, peaosas kuulus ja kaunis Salma Hayek, kõrvalosades kirglikud suhted, vaimustavad värvid ja hingematvalt ilus muusika, siis Ishtar Yasini film läheneb Frida loole teistsuguse nurga alt. Yasini film on poeetiline ajas edasi ja tagasi põikav retk, kus Frida Kahlo elu lõpuaastad põimuvad meditsiiniõe Judith Ferreto omadega; kus reaalsus ja unenäolisus omavahel sujuvalt segunevad; kus on oma sõna sekka öelda alateadvusel, mälupiltidel ning Mehhiko ajaloos, religioonis ja kultuuris nii olulist rolli mängival surmal ja teispoolsusel. Ja ei saa kurta, ka omapärane dialoog on täitsa olemas. „Kas oled kommunist?“ küsitleb filmi-Frida Judithit. „Olen Skorpion,“ vastab Judith.

Ishtar, miks sa otsustasid teha filmi Frida Kahlost?

Nägin esimest korda üht Frida ­Kahlo maali, kui olin umbes 15aastane. See maal oli „El venado herido“ (e.k „Haavatud hirv“, 1946). Tundsin kohe suurt kirge selle kunstniku vastu ja tahtsin tema ja tema ­tööde kohta kõike teada. Need avaldasid mulle sügavat muljet.

« Avalehele 0 Kommentaari